Peale Norra mägede seikluseid Crystaliga…

norramagiTagasiside seikluselt 2010 aasta suvel 

Kasvasin selle reisi jaoks 3 aastat. Olin vaid mõtetes käinud Crystali juures mäes 3 a tagasi. Nüüd oli mul võimalus seista reaalselt kohal. See oli võimas. Terve see reis oli minu jaoks täis märke ja imesid. Ma õppisin lugema elu ennast. Õppisin voolama, õppisin usaldama Universumit ja reisikampa ning laskma elul end kanda.


Ma soovin jagada seda, kuidas kogu Universum mind enne reisi toetas. Ma sain märke, mis tundusid uskumatud. Näiteks istudes tuttavate autosse, oli tagaistmel lahti Norra ajakiri keskööpäikese pildiga. Kuskil suruti kätte just põhja Norra reklaam jne. Selliseid väliseid märke oli lausa üle paari päeva. Aga avastasin enda jaoks ka sisemisi märke. Kehalisi.

Kord hakkasin kahtlema, kas on ikka õige see seiklus ette võtta. Küsisin kehalt ja võrdlesin tundeid. Pakkusin kehale variandi – minna mäkke. Keha tuhises paigalt ära ja mäetunne oli väga võimas ning tugev. Hea. Siis püüdsin kehale anda ka teist varianti, ehk siis mitte minna…aga see ei õnnestunud, sest keha oli ikkagi hetkega mäes tagasi.

Asi oli minu jaoks nüüd nii paika pandud, et polnud lihtsalt enam võimalik loobuda. Kõik toimis, sest otsus oli tehtud ja kindel. See oli niisama lihtne, kui ajalehe võtmine postkastist 🙂 Nii õppisin järjest enam suhtlema ka oma sisemise Valvuriga. Mis nagu hiljem selgus, oli väga vajalik.

Reisil tuleb kõike ette, kes laseb auru välja, kes ironiseerib, kes maandub oma mulli vaikima, kes tõstab häält jne. Kõikidel neil hetkedel oli suureks abiks just Valvur. Tihti oli tema õpetus väga õigel kohal:” Astu lavalt saali ja vaata etendust kõrvalt!” Kuidas see küll toimib! Katsetage.

 
Mäkke minek oli minu jaoks algul pisut raskevõitu. Eks ma kartsin öelda ka, et võtaks tempot maha, ei taha ju vilets ka olla. Marssisin ja mõtlesin, et kuskil peab ju ometi olema mingi nõks. Oligi. Püüdsin tunnetada mäge ja tema energiat. Täiesti ehmatav tunne – sa oled oodatud! Mägi ootas avasüli.

Astusin sammu ja tänasin. Iga sammuga. Koorem tundus kergem. Ma ei suutnud seda uksuda. Tänasin järgmise sammuga uuesti ja jällegi läks lihtsamaks. Ununes raske seljakott ning kogu tähelepanu oli tänamisel. Nii ma üles marssisin- omaette aitähhitades. Jäi üle vaid imestada, et see nii kergelt läks. Mägi oli mind omaks võtnud.

Ühel hommikul sebisin telgis ja kuskilt õuest kostus sünnipäevalaul. Mul polnud aimugi kellaaegadest, kuupäevadest rääkimata. Minu sünnipäev… ahjaaa.. I’m forty-f….g-five. 🙂 Erilisim kingitus, mis elu võib kinkida – tassike kristallselget allikavett.

Kui kamp küsis, mida ma sünnipäevaks soovin, siis vastasin, et päikest ja sinist taevast. Kõik manifesteerus seal kuidagi kiiresti, ka see soov. Ma sain need mõlemad, ainult ma ei täpsustanud oma soovi – päike oli mõned tunnid ja sinist taevastki nappis. Aga ma sain nad mõlemad! Istusin oma lemmik-kivil, vaatasin oma kingitust- väikest sinist lapikest taevast hallide vihmapilvede keskel ja nutsin. Olin õnnelik. Milline sünnipäev! Ei mingit pidulauda, ei mingit vaaritamist. Ainus külaline olin mina ise oma sünnipäeval. Lihtsalt õnnelik olemine.


Mulle väga meeldis mäe otsas vait olla. Minuga juhtus imelisi asju, kui olin üksi. Kel vaja oli suhelda, see kirjutas. Mulle meeldis keset ööd Crystaliga elu üles kirjutada. Proovige ka. See on hoopis midagi muud, kui rääkimine, mis tihtipeale kipub üle minema jahumiseks, vatramiseks, mulinaks. Lõpuks juba valid sõnu nii hoolega, et neid ei olegi vaja,sest piisab pilgust inimesele silma, ja sa mõistad teda. Nii juhtus minu ja Crystaliga – me ei saanud enam teineteisele kaksipidi mõistmisi ega maske lubada. See lihtsalt ei läinud läbi, teisele silma vaadates oli kõik selge, mis toimub. Nii lahe. Vabam ja muretum tunne.

Veel tahaksin eriti järgmistele mäkkeminejatele öelda – ilma kummikuteta on mäkkeminek keelatud! Sandaalid, tossud, plätud on mäe otsas jumala out kaup! Kummik ruulib täiega.

Mäes sõltub absoluutselt kõik suhtumisest. Tegelikult mulle väga meeldib soojus ja päike. Olen pigem lõunamaal uitaja. Mäe otsas käisin enamuse ajast paljajalu. Külm oli küll. Uskuge, oli väga külm. Aga ma nautisin vaadet. Ma nautisin vaadet ja mäge ja mäe energiat niivõrd, et külmad jalad ei saanud enam tähelepanu.

Mäes kehtib lihtne reegel – kuidas hõikad, nii kajab. 
Keha otsustas mäe otsas hakata tegelema veel sügavama puhastusega- algasid päevad. Tere tore. Arutasime Crystaliga, et kuidas siis vanal ajal see värk käis…ja ma mõistsin, et piisab täiesti minekust kivide taha, võtta kaasa intiim-hügieeni jaoks mõeldud niisked salvrätid ja asi saab väga kergelt aetud. Nii et minu puhastus mäe otsas oli väga kapitaalne. 
Kord paistis päike, kord sibas lumi vastu telki. Mõistate? Mäe otsas oled sa nagu maa pealt täiesti ära. Elad taevas.

Seal on õige suhtumine – kõik, mis tuleb, on taevalik. Sest tegelikult ongi. Mitte keegi ei saa ette aimata järgmist hetke. Keegi ei saa midagi garanteerida. Seal oled sa külaline ja mida sa vajad (loe:lood), seda sa saad. Võib paista päike, aga võib sadada lumi. Kui mäe otsas pahur olla, siis on see vaid enda valik. Sest alati on võimalus kannatuse asemel nautida. Väljakutset, lähedust, looduse tugevust, olemist, vaikimist, vabastavat hingamist, kuuma teed, vihma krabinat, raamatut.

Avastasin mäes, kui väga ma armastan oma meest. Kui mõnusad on pojad. Kuna ma ei võtnud kaasa telefoni, siis üks poistest helistas Crystali numbril ja küsis kui muuseas: “Ema kuule, kuidas ahjukartuleid teha?” Kui armas see hääl oli!

Ma armastan seda mäge. Ta võttis mind omaks. Ja ma tean, et me kohtume veel. Mägi kinkis mulle erilisi hetki, erilisi hääli, erilisi kehalisi kogemusi. Ta andis mulle nii palju. Ma sain vastu pakkuda vaid austust ja tingimusteta armastust. 
Viimasel mäesoleku päeval säras mägi kui kuld ning kinkis meile muinasjutulisi vaateid ja tundeid. On uskumatu, kuidas ja kui palju lõpuks antakse, kui oskad oodata, olla kannatlik ja õige pisut ka heas mõttes hull 🙂 
See päev oli tohutult pikk, minu jaoks kestis ta küll kolme päeva jagu. Sinna lihtsalt mahtus nii palju. Õnne, tänulikkust, kohalolu, naeru ja pisaraid, keskööpäikest ja pannkooke, muusikat ja tingimusteta armastust.

Tromsö rabas kargusega. Ja tunneliga. Ma armusin tunnelisse, sest sealt läbi sõites juhtus kehaga igasuguseid asju. Vahvaid ja vallatuid. Suuri ja tundelisi. Mõistsin, kuidas mäed on minuga suhtlema hakanud. Olin pisarateni tänulik. 
Tromsös õitsevad praegu sirelid.

See oli üks väga äge seiklus. Ma ei osanud midagi sellist oodatagi. Eriti hämmastav oli Crystali suutlikkus vastata küsimustele. Oli ta siis roolis või tagaistmel, linna vahel või mätta otsas, kõik, mis puudutas energiaid, suhteid, elu – kes küsis, sai vastused. Koolitus igal tasandil. See on selle reisipaketi tohutu boonus, ma ei tea, kas teised oskasid seda näha ja hinnata.

Minul oli selle reisiga seoses tugev taotlus. Täita oma unistus – minna mäkke, olla osa grupist, aga mitte unustada ennast ning teha endaga tööd. Ma sain sellega hakkama. Rohkemgi veel. Olen teile kõigile väga tänulik, mu peegeldav müstiline kallis mäeperekond.

Kes kunagi natukenegi on unistanud mägedest, ära jäta seda võimalust kasutamata. See mägi on tohutu väega ja kõik, mis sellele kaasneb reisi jooksul, on sind igal tasandil rikastav, tõstev, toitev… 
Kui sa vaid selle valid ja otsustad.

 
Igatahes algab mu elus nüüd tõusuperiood, sest põhjas olen ma ära käinud 🙂 
Armastusega.

Vaata selle Norra seikluse videot siit. Suur tänu Tiina Liimandile, selle kokkupaneku eest.


Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *