Enamus inimesi mõtlevad, et kõigepealt tuleb teha tööd ja näha vaeva ja alles siis mängida. Kas keegi on mõtelnud, kust see ütlus tuleb ja kui palju see teie elus teie elu juhib? Ja kui palju jääb seepärast kogemata kuna asju tehakse ‘õiges järjekorras’?
Eile oli mul väga inspireeriv päev, ma nimelt seiklesin siin Inglismaal Brightonis (märtsi algus 2013). Tegin sellise päeva kus sain lihtsalt olla nagu väike laps, kes uuris uusi kohti, vaatas kive ja nautis merd ning olemist ‘praeguses hetkes’. Kuigi ‘tegemata asjade nimekiri’ oli kilomeetri pikkune, oli tunne, et mul on seda õhuauku ja mängu vaja. See tunne ei valetanud.
Mängides kividega nagu väike laps, korjates neid üles ja vaadeldes erinevaid kujusid sain järjest inspiratsiooni erinevatest teemadest mis ma võiksin kirjutada siia blogisse ja samuti mis võiks inimesi inspireerida mõtlema oma elust teistmoodi.
Mäletan et kui ma õppisin ülikoolis Tromsös ja mul oli vaja kiiresti kirjutada oma lõputöö, siis peas vasardas kogu aeg, et iga minut on arvel. Mingi hetk jooksin omadega täiesti kinni. Lõin käega, ning läksime ühe sõbraga välja mägedesse.
Ronisime mäe otsa, mediteerisime seal natuke, tulime tagasi ja kuigi mu ajast oli läinud kõva 5 tundi, siis inspiratsioon, energia ja kergus, mis tuli peale seda tuulutust ja mängu oli väga võimas ja andis palju rohkem inspiratsiooni kui oleksin lihtsalt edasi punnitanud.
Rannatee ääres nägin mitut naist jooksmas oma lastevankritega. Mu sõber, kes oli selle seikluse giid, ütles, et kuule see on täitsa fantast, et siin nii avatud ollakse, näiteks Liverpoolis oleks see täiesti vastunäidustatud. Kui küsisin miks, siis vastas ta, et kuna tegu on linnaga mis on üsna traditsiooniline, siis pole inimestel julgust sealt turvamullist väljuda. Ma mõtlesin siis, et huvitav miks? Mis te arvate? Üsna tõenäoliselt on üks põhjustest see, et kardetakse erineda massist, saada hukkamõistu osaliseks, tunda naeruvääristatud. Kuid need naised lihtsalt jooksid ja tegid seda mida neile meeldis teha koos oma lapsega. Wow!
Siis saingi aru, et tegelikult kui paljud meist hoiavad kinni reeglitest või kollektiivsetest seadustest ja proovivad olla ‘keskpärased’ ja hoida ennast selles piirangus kinni. Sest see on mugav, nii on alati olnud ja toiminud. Mis siis oleks kui see ‘keskpärasuse piirang’ maha võtta kõigest oma elus – olgu selleks suhted, töö või karjäär või äri?
Mis siis saaks kui inimesed oleks ühenduse oma mängulisusega kogu aeg, olenemata kus nad on ja lubaks sellel avalduda ja aidata läbi selle luua kergust ja uut loomet nagu linnulennul? Miks siis inimesed ei vali seda? Kas seepärast et õpetaja või vanemad ütlesid või lihtsalt ongi tore olla mugavusstsoonis, elada lihtsalt ettetambitud rada pidi?
Mis siis oleks kui iga päev oleks mäng? Kui iga päev oleks seiklus? Kui iga päev oleks põnevust täis? Ja mis selleks vaja on? Kas teatud tingimusi või on see vaid tegelikult valiku taga?
Viimane nädal olen endale lubanud palju mängu aega ja läbi selle sündis ka osaliselt ka palju uut ärilises plaanis. Lisaks veel üks projekt ja palju asju sai liikuma uuel moel. Minu kogemus on, et mäng on see, mis aitab ellu äratada kõik meis endis. Ning luua südamest. Sest mis loodud südamest, sellel on väärtus nii mulle kui teistele. Mis loodud punnitamisega, sellel on kohe selline raske energia ja ei kutsu eriti maitsma. Nii et mängima, mängima!
