Mitmeid kordi kui sõitsime Hawaiil kui unustasin käsipiduri peale, siis auto edasi ei liikunud. Nii kui lahti lasin, nii hakkas liikuma. Elus on täpselt samamoodi. Lihtne ja loogiline. Tõsi, osadel vanematel autodel on veel see võimalus, et saate liikuda ka nii, et käsipidur on peal, kuid see võib masinat koormata ja mingi hetk võib see endast märku anda, kuna tundub et auto liigub väga raskelt ja aeglaselt.
Enamus inimesi liiguvad käsipiduriga. Enamus inimesi isegi ei märka, et see peal on või ei seisata, et uurida mis takistab edasiliikumist. Kui käsipidur on peal, siis me kas ise takistame ennast või oleme valinud keskkonna kus ümbritsev takistab meil edasi liikumast. Siis on hea seda võtta põhjendusena miks ei saa edasi liikuda. Sageli me ka loome endile põhjuseid, mis kinnitavad, et me ei saa edasi liikuda. Üks peamiseid põhjuseid on raha. Ma ei saa seda või teist või kolmandat teha sest mul pole raha.
Kõige suurem pidur on muidugi inimene iseendale. Peamine pidur on hirmud. Hirm ebaõnnestuda, olla naeruvääristatud, või millegagi mitte hakkama saada. Ühiskondlikud ja kultuurilised normid on samuti seadnud meile väga paljusid pidurite süsteeme. Miks? Ikka selleks, et me ei õitseks oma täies potentsiaalis! Sest kui me seda teeksime, siis pole ju enam meid võimalik kontrollida!
Näiteks kui ma oma suure Liivalaia stuudio ära andsin kevadel 2011, siis paljud ei suutnud seda mõista. Ja kui ma siis kogu oma elu kohvrisse kolisin ja mööda ilma ringi liikusin siis esimene raskus tekkis sellest, et keegi ei suutnud uskuda, et mul pole KODU, ühte kohta kuhu tagasi minna. Et ma tunnen end õnnelikuna, kui olen kuskil vähemalt 5 päeva ja saan asjad kappi panna. Minu jaoks on kodu seal kus mu süda laulab. See tähendab, et tunnen, et olen kohas kus kõik toetab mind ja ma olen hoitud ja olemas ning samuti saan olla see kes olen ja saan kogu tuge mis vaja väljastpoolt ja seestpoolt. Samuti saan olla täiesti naturaalselt loominguline!
Pidevalt üteldi ka et, sul veab. Ma siis selgitasin, et siin pole vedamisega mingit pistmist, see on kõik puhas teadlik valik. Mul oli vabadus, iseseisvus – kuigi ei olnud kohta mida kutsuda koduks ja vahest oli ka väsitav olla ‘uue aja mustlane’.
Kuulsin jätkuvalt, kuidas üks või teine hädaldas, eriti Eestis – ei saa kuskile minna, ja ei saa elada täiega, sest on vaja laenud maksta ja üürid ja mis kõik veel. Ma kehitasin selle peale õlgu. Auto mis mul oli ostetud liisinguga, müüsin maha, stuudio andsin ära ja enamus asju andsin ka ära või müüsin ära. Nii oli läinud kilosid mu vanast elust ära ja kõik oligi kergem ja voolavam. Tekitasin müükidega lisafondi oma arvetele, mis hakkas finantseerima mu järgnevate aastate mustlaselu. Viisin oma firma kulud 4000 euro pealt kuus 100 euro peale kuus. Lihtsustasin kõike oma elus niivõrd, et kõike mida vaja oli, oli minuga kaasas. Alates digipassist kuni siis digiallkirjastamiseni välja.
Mul polnud enam mitte ühtegi põhjust jääda Eestisse konutama. Võtsin kätte ja läksin usalduses Hawaiile, see oli sügis 2011. Veetsin Havail 3 kuud ja millisel moel? Valvasin tuttavate ja sõprade majasid, elades nagu kuningakass. Küllust sadas igal erineval moel uksest ja aknast kogu aeg. See oli võrratu. Samuti juhtisin koos oma koostööpartneritega seiklusgruppe Hawaiil ja kirjutasin mitut raamatut, ujusin igal hommikul ookeanis metsikute delfiinidega ja seiklesin väga palju lopsakas looduses.
Lisaks kõik lisareisid mis tulid – 3 kuud Mehhikos, Kauai, Hawaii, Colorado, Taani, Norra, Costa Rica, New York, Chicago, Soome… Omandasin ühe aastaga kolmed erinevad oskused ja uued rahvusvahelised õpetajalitsentsid. Elasin eelmisel aastal enamus aja palmi all soojas. Eestis viibisin eelmine aasta vaid 4 kuud, see aasta vaid 1,5 kuud. Kui Hawaiil olin, siis ainus draama mis oli, olid emailid Eestist. Tahtsin pidevalt saata alohat, päikest ja soojust ning südamlikkust Eesti, aga ei jõudnud vist kohale.
Käsipidur on osalt paljude inimeste jaoks ka enesesabotaaz. See peatab meil olemast need kes oleme. Kas teate et Oprah ja Branson näiteks kasutavad vaid 25% oma täielikust potentsiaalist? Kui palju siis tavainimene kasutab? Kui palju kasutad sina? Kas kui palju sa tead mis on sinu potentsiaal? Ise avastasin viimase aasta jooksul uusi andeid ja talente mille olemasolust polnud mul õrna aimugi.
Käsipiduri mahavõtmine on väga lihtne. Nii nagu autoski, nii ka elus. Oluline on kõigepealt tähele panna, et oled selle peale unustanud. Kui selle alla lased, siis ei loe mingid takistused ja sa lihtsalt liigud sinna kus vaja ja millal vaja.
Oluline kogu selle asja juures on veel ka VALIK, siis ehk KÜSIMUS, mida ja kuidas sooviksid edasi toimetada. Kui sa kutsud kogu oma olemuse ja Universumi sellesse koostöösse siis on kõik kuidagi su elus korraga maagiline ja imeline. Nii nagu on sul vaja sõiduriista ja sihtkohta, nii ka siin. Nii et käsipidurid alla! Ja minek!
Jagage kuidas on teie kogemus käsipiduritega? Vajuta pildile ja vaata, kas tunned end ära?
