Cancuni seiklus 9 aprillist
Täna oli meil siis selline õhtupoolik, kus mõtlesime rannamõnusid nautida. Siin on tunda Kariibimere hõngu ja mõnusat olemist. Inimesed on päris palju rannas, ning teevad sotsiaalseid kogunemisi sõpradega või piknikuid peredega. See on väga tavaline. Hästi palju aega veedetakse vees olles, mõnusalt ja naudinguga. Lapsed on vees sulistamas imikueast saati. Paljud kannavad küll T särke ja muid riideesemeid vees, mis võib tulla katoliku usu mõjutustest, kus keha näitamine pole väga soositud.
Rand on aga koht kus tehakse igat sorti äri. Kes mängib väikse ansambliga muusikat, kes müüb väikseid suupisteid, kes müüb ehteid, kes müüb massazi ja kes hõikab kohvikusse või restorani. See on täielik äriparadiis. Ja siin minu arust pole ka vahet kes seda teeb, mõlemad on aktiivsed, nii mehed kui naised, tõsi naised küll võibolla rohkem varjatult. Kui kõndida ka siinsetes külades ringi, siis iga 10 – 20 meetri pealt tuleb uus väike koduäri. Inimesed ei istu virisedes nurgas, et raha ei ole ja ei tule ja küll ikka valitsus on paha. Lihtsalt pannakse mingi putka püsti, olgu selleks siis väike pizza äri või siis snäksi pood või siis second hand riiete müük, või siis mingi muu üllitis. Inimesed ei istu käed rüpes isegi kui nii võiks arvata selle kuuma päikese all.
Tuul oli päris jahe ja ka vesi oli päris jahe, aga mina otsustasin ikkagi vett proovida. Proovisin täna esimest korda siinsetes vetes oma maski ja toru. Vesi oli üsna sogane, aga lihtsalt tore oli jälle hingata läbi toru ja täielikult vees lõdvestuda. Mingi hetk nägin lestakala moodi kala. See oli päris üllatunud, et keegi teda vaatas ja kõõritas silmad punnis peas mind tema pea kohal. Lasin tal rahus edasi olla, ujusin edasi tagasi veel mõned korrad, proovisin mõned delfiini sirutused ja keerud teha ja tulin välja. Kuna oli ikkagi päris jahe, otsustasime kodupoole liikuma hakata.
Almal tuli käia WCs ja peale seda sõitis just üks buss meie nina eest ära. Jäime väiksesse mikrobussi ootama rohkem inimesi. Mingi hetk istus meie kõrvale rõõmus mehhiklane, tundus üsna noor mees. Ta proovis meiega alguses hispaania keeles juttu teha, aga me ütlesime, et inglise keel on praegu veel parem.
Seepeale läks jutuks lahti ja 10 minutilise bussisõidu ajal oli juba selge, et tegu on noore ärimehega, kes on tulnud vanuses 36 ära Mehhiko Cityst ja ostnud siia endale väikse maja ja hakkab elama vaikset ja rahulikku elu samal ajal äri tehes. Ta oli tõeline dzentelman. Kui meie peatus tuli, tuli ta enne meid maha, ulatas kätt ja arvas, et juhatab meid ühe hea pizzakohani, kuigi ise elab teises küla otsas. Koht ise oli väga eksootiline ja väga tore, ainult et kellaaeg oli just selline kus meist sai üks suur sääsepraad, koos pizzaga.
Joshua jätkas oma vestlust. Tal on 14-aastane tütar, kes elab oma emaga Los Angeleses. Temagi proovis seda elu ja see talle väga ei meeldinud. Ning nüüd ta korraldab siis omale staabiks selle koha. Ta rääkis meile ka oma äriideest, müüa taanlaste rattaid, lisaks tegeleb ta kodulehtedega ning digitaalse meediaga ja nuputab kogu aeg välja ideid kuidas midagi müüa või vahetada. Tema unistuseks on rahulik elu, rahulikus keskkonnas. Sotsiaalne intelligentsus oli tal üle keskmise kõrge. Ta oskas huvituda ka meie eludest ja küsida küsimusi, anda tähelepanu isegi Almale ja oli täiesti hukkamõistuvaba. Ta oli rõõmus, kohalolev ja aktiivne ning väga hea huumoriga. Sellise inimesega tekib väga hea usaldus ja suhtlemine oli kerge ning ilma mingi survestuseta. Ta jagas lahkelt kohe oma kohalikke kontakte ja ideid kuhu me kindlasti võiksime veel minna.
Õhtusöögi lõppedes rääkisime juba võimalustest koos äri teha, keda tema tunneb, mis tema mõtleb mida meie võiksime teha ja kuidas mis veel võimalik oleks? See oli päris huvitav, et niimoodi läks, kuna me ju jäime bussist maha.
Saime aru, et ‘jumalik ajastus’ võib tulla erineval moel. Vahest ongi selleks bussist mahajäämine! Nii, et kui järgmine kord läheb midagi nii nagu te ei plaaninud, siis ärge kurvastage, sest selle taga võib olla mingi suurem plaan ja midagi veelgi paremat võib tulla teie ellu ja teie taldrikule! Siis on vaja see vaid ära tunda, olla selle eest tänulik ja taldrik tühjaks süüa!
