See kõlab täiesti absurdilt, aga see oli mu tänane avastus. Viimati olen kõikidesse ankeetidesse oma vanuseks kirjutanud 36. See ei tule mitte sellest, et mälulüngad on, aga sellest, et olen nii kohal oma elus, et vanus kui selline või number kui selline, ei mängi mingit rolli. Kui inimesed minult siin küsivad kui vana ma olen, siis maksimaalselt pakutakse ca 30 kui nad ei tea, et mul on poeg. Kui nad teavad, et on poeg, siis hakkavad loogiliselt kohe arvutama.
Sattusin täna mitmetele väga eriskummalistele lehtedele kui tegin siin uuringut ühe teema suhtes ja hakkasin siis mõtlema, et minu vanuses inimene peaks olema kõige suurem väärtus praegusele ühiskonnale. Ma peaks olema kõrgelt haritud ja omadega paigas ning tootma ühiskonnale, mida mind on siia tootma pandud.
Mis saab siis kui mina ja ka teised selles vanuses ärkavad teisele reaalsusele? Kus meie seame oma tingimusi ja seda kuidas soovime luua oma uut reaalsust? Mis siis juhtub? Ma peaks ka maksma pensionisambaid ja koguma raha pensioniks.
Vaatan vanureid Eestis, kellede kuu pension on alates 300 eurot kuus. Kas siis selle nimel elatigi nii kaua, et saaks elada vanuripõlve lugedes kopikaid ja vaevu vaevu ots otsaga kokku tulemiseks? Kas see ongi see, kuhu me kõik oleme teel?
Pole siis ime, et nad on tigedad ja ei suuda naeratada nii nagu välismaalastest pensionärid kellede pension algab 1000 eurost ja edasi.
Minu tunne on, et oleme teel uude reaalsusse. Julgemad on juba selles reaalsuses sees. See saab olema jätkusuutlik maailm, kus me loome oma väiksed või suured kuningriigid luues koostöös looduse ja meid ümbritsevaga, tehes ja luues vaid seda, mis meile naudingut pakub. Luues jätkusuutlikke süsteeme, kus lõpuks kaob vajadus rahale. Olles harmoonias ja luues harmooniast ning tasakaalust. Mingi hetk vaadatakse praeguse aja seebioopereid kui naljanumbreid, et olid ikka ajad – tõesti nagu ürgaeg.
Naudin praegu tõusmist nii nagu ma ise oma graafiku sätin. Kui silmad lahti teen, näen kõigepealt palme ja metsikut aeda, mis Eesti inimesele näeb välja nagu botaanikaaed. Ja naudin, et mu päevad on täis harmooniat ja voolamist, ning tasakaalukat suhtlemist. Mu päevad on täis panustamist endale, maailmale ja neile, kes on selleks valmis.
Ma olen 37 ja ma ei ela ‘korraliku kodaniku elu’. Või vähemalt mitte seda, mida minult enamus ootavad. Aga ma olen elus, ma hingan õhku ja naudin päikest, ujun ookeanis ja kohtun inimestega, kes mind väestavad. Ma olen üks õnnelik 37-aastane naine. Isegi kui ka mul on katsumusi ja kõik pole perfektne, olen praegu õnnelikum kui kunagi varem oma elus.
Ma ei tea kuidas kõik edaspidi välja kukub. Aga ma teen iga päev teadlikke valikuid selleks, et sellest tuleks järjest suuremaid ja suuremaid kingitusi, nii mulle, mu pojale, maailmale kui ka mu lähedastele ja sellele võrratule planeedile. Nii et, minu panus on 37-aastase naise panus, kes on teadlik, kes on rõõmus ja sõbralik ning lahke, eelkõige enda suhtes, siis ka maailma suhtes. Kuid see ei tee minust inglit, ka minul on hetki kui Kali välja tuleb ja oma tantsu tantsib. Ma annan talle selle ruumi ja õpin temaga koos tantsima ja teda kuulama.
Minu tunne on ka, et minu vanusegrupil sündinud 70ndatest kuni 80ndateni on päris suur roll uue maailma loomisel. Eriti tugev roll saab olema tänapäeva noortel. Kui mina praegu oma poega ei toeta, ei väesta, siis loon järjekordse õnnetuse siia maailma. Seepärast vaatan, mida kuidas kas saan luua, et iga mu hingetõmme oleks väestav nii mulle, kui mu pojale kui ka maailmale.
Keegi väitis, et suurim reostus sellele planeedile on õnnetud mõtted ja olemine. Ma arvan, et tasakaalukad ja õnnelikud mõtted peaksid siis olema suurim kingitus.
Või mis sina arvad? Olenemata kas oled 37 või 73?
