Tegin oma viimastest nädalatest väikse ja kokkuvõtte ja avastasin, et ma pole palju ruumi andnud OLEMISELE. Ajan näpuga järge nimekirjas kus mis kas vaja on teha. Ning kui võtan endale selle ‘olemise’ hetke, siis hakkab peas koheselt vasardama, aga seda ja teist ja kolmandat oleks ka vaja teha.
Täna otsustasin, et ma proovin ka siis mis see siesta endast kujutab siinsetel kohalikel. Kui kell sai mingi 3 pärastlõunal, vajus silm kinni ja lasin tal vajuda. Tegin erinevaid venitusi ja see oli kehale hästi mõnus. Keha tänas mind, et võtsin aega ‘olemisele’. Tundus nage keha tegi mulle pai, mitte vastupidi.
Otsustasin, et kui vaja teeme edaspidi siestasid iga päev ja kui vajadus endast märku annab. Ning ‘olemise’ panen oma programmi koos teiste asjadega, mida vaja teha. Ehk siis kui vaja, võtan ja panen ‘olemise’ ‘tegemise’ kategooriasse, kui see on praegu ainus moodus, seda oma kavasse saada.
Mehhiklased on väga toredad ‘olemise’ kultuuri esindajad. Mulle meeldib veel üks lisadetail, mis neil kaasneb ‘olemisega’ ja see on ‘manjaana’ ehk homme. Aega kui sellist siin ei eksisteeri ja kõik ongi ‘olemises’. See võib tavapärase ameeriklase, kanadalase või eurooplase väga vihaseks ajada, sest nemad on harjunud liikuma vaid punktist A punkti B.
‘Olemine’ on see, mis aitab meil astuda ‘aeglasesse ruumi’ ja kui selles olla, siis selgub, et osad asjad hoolitsevad enda eest ise ning saavad korraldatud osaliselt ning sedamoodi on see täiesti õigustatud lähenemine.
Mõtlesin siis tagasi, millest on see ‘tegemine’ tulnud? Selle juured on kultuuris, sotsiaalses ühiskonna normides jne. ‘Tegemine’ ise algselt oli mõeldud selleks, et luua oma elule jätkusuutlikkus, kas siis elukoha suhtes või siis toidu valmistamisega jne. Nüüd on ‘tegemine’ muutunud ühest lingiks ‘tarbimise’ kultuurist. Samuti kui oleme juba ‘tegemise’ ahelas, siis tuleb ka ‘produtseerida ja toota’.
Kui sa ei ‘tooda’ siis oled koheselt maha kantud ja ei mahu edukate kategooriasse. Kuid mõnikord võib ‘tegemine’ olla nii vähe kui vaid paar sõna või pilk möödujale, või pai koerale või kompliment võhivõõrale. Ja see üks väike ‘olemine’ võib kellegi elule panna puntki i peale ja kellegi jaoks pildi selgeks lüüa.
Nii, et küsimus jääb, et kuidas siis lasta ‘olemisel’ ja ‘tegemisel’ abielluda, nii et mõlemad saavad alati jääda oma platvormile, oma individuaalsust, aega ja ruumi kaotamata ning samas ka koos tantsida? Ma pole seda valemit veel välja nuputanud?
Kuidas on teiega lugejad? Kas kuidas teil on ‘olemise’ ja ‘tegemisega’ ning kas olete nad omavahel tasakaalu saanud? Mis on teie jaoks toiminud ja mis mitte? Ootan teie kommentaare!
Surfamine Sayulitas, Mehhiko surfiparadiisis
