Peale eilset blogipostitust sattusin imelise mõtiskluse ja mõtete vahetuseni Kristi Lauriga ning see ongi inspiratsiooniks sellele postitusele. Aitäh Kristi olemaks panus minu elus nii mitmel moel!
Lugesin praeguseks kokku, et olen oma elust andnud ca 8 aastat selleks, et promoteerida ja vahendada teiste loodud modaalsuseid (ingliteraapia, AuraTransformatsioonTM, veeteraapia, tantra kehakursused, Access ConsciousnessTM, Organic StretchingTM) .
Vaatasin siis tagasi, et kus ma omadega siis praegu olen ja mis see mulle siis andnud on?
Mu seljakott on põnevaid kogemusi täis – nii katsumusi kui ka suurepäraseid kogemusi. Õppisin palju nii enda kohta kui ka maailma ja loomulikult ka klientide kohta. Iga kord aga jõudsin lõpuks nullpunkti või tupiktänavasse. Hakkasin seda jälgima ning sain aru, et tegu on seaduspärasusega, mis tuleb lahustada, et edasi liikuda.
Iga kord kui olin õppinud ära uue modaalsuse ja hakkasin ka seda edasi õpetama, vahendas minu vaim sinna lisasid, mis ta parajasti tundis, et inimestel, kes kohal olid, oli vaja.
Kui aga rääkisin sellest mooduli loojatele, sain valusalt vastu näppe. Iga kord. Ja kord korra järel võitlesin õiguse eest panustada, seda süsteemi edasi arendada. Ning kord korra järel sain vastu näppe. Kui ma ei teinud nii, nagu süsteem oli ette kirjutanud, ehk siis olin hoopis loominguline, arendasin asja edasi, siis ma rikkusin nende reegleid, astusin üle piiride ja nii kord korra järel kas siis lavastatud või mitte sülitati mind nendest modaalsustest välja. Sest loojad olid nemad, mitte mina. Minu ülesanne oli olla mutrike süsteemis ja käsku täita. Osad süsteemid olid koguni sellised, kus juhul kui ma käsku ei täitnud, käivitati hävitusprogramm – umbes nii, et kui sa meile ei anna, siis teistele ka mitte. Ja see on päris karm moodus inimestega käituda.
Ma tõesti vahest sooviks, et ma ei näeks ja tunneks asju mitmetasandiliselt. Vahest on tõesti teadmatus tõeline nauding. Kuid ma ei saa end kinni keerata ja eirata, et ma ei näe neid asju, eriti kui selgus, et ma polnud ainus, kes seda kas nägi või koges sel kujul.
Ma olen väga tänulik kõigile neile süsteemidele ja modaalsustele, ka inimestele, kes on nende loomise taga, kuid nüüdseks on mul sellest tekkinud natuke teine nägemus. Ehk siis aeg on edasi liikuda ja teha seda uuel moel. Mul on aeg astuda iseenda väesse ja lasta oma päikesekiirtel täies hiilguses särada. Luues midagi uut.
Mõnikord me koosloome universumiga tingimused, mis toovad meid iseenda juurde koju. Esialgu kui see juhtub, siis võib tunduda, et see ei saa ju ometi olla võimalik ning tundub väga ebamugav.
Kui te jälgite loomisseaduseid siis tundub see vahest lausa võimatu. Kuid mida rohkem vaim ja keha on ühendunud, seda rohkem on vaim teadlik, mis on parim. Milline kontinent on parim, milline kliima, milline keskkond jne sinu uueks missiooni avaldumiseks. See ei pruugi mõistusele ja meelele mitte alati meele järele olla, samuti ka see kuidas see kõik omavahel sümfooniaks kokku kõlama hakkab.
Võtmeks on see hetk kui hakkame kuulama oma sisemist teejuhti. Ning teda usaldama ja tõeliselt selles usus ja julguses sellel teel käima.
Jäädes siia Mehhikosse seekord pikemaks, ning saades sõnumi panna esimene kuu kogu fookus lõdvestumisele, tegin seda. Päev peva järel astusin järjest rohkem iseenda keskmesse ning avasin järjest laekaid enda loomingulisse paradiisiaeda. Avastasin fotode redigeerimise, luuletused, kirjutamise, ning hakkasin iseendaga tantsima ookeanivetes.
Ühel päeval tuli ookeanis olles sõnum. Tuleb teha tund, mille nimi StretchDance in the Sea (Venitus Tants Meres), mis on edasi arendatud Organic Stretchingu TM moodulist. Võtsin seejärel kohe ühendust Pat Henryga, kes on antud tehnika looja ning jagasin temaga, mis oli juhtunud. Küsisin temalt luba, seda edasi arendada ja sinna panna märge, et see on tema tehnikast inspireeritud. Kui sain jah sõna, siis võtsin kätte ja tegin ära. See oli esimene kord, kus ma sain pai ja jah sõna laksu asemel. See oli märk mustri muundumisest. Loomulikult lisasin igasse tundi täpselt kõike seda, mida inimestel vaja oli.
Tunni alustades ei olnud mul endalgi sageli täit ülevaadet kuidas see välja kukub ja kuhu me välja jõuame. Totaalne improvisatsioon. Kuulata ennast, inimesi ja ookeani. Ning siis see kõik lõimida tantsuks vees ja kehades. Ma ei uskunud, et saan sellega hakkama!
Täna kui rannast ära jalutasime, ütles üks naine mulle silma vaadates: ‘Crystal, ma tõeliselt hindan su panust minu ellu! Sa oled lahe! Aitäh nende tundide eest!’
Minu jaoks polnud isegi oluline, kas inimesi tuleb või mitte minu uude tundi. Ma lihtsalt olin saanud juhatuse.
Kõik inimesed, kes tundidesse tulid, tulid sinna, kuna neil oli minuga mingil tasandil isiklik kontakt. SEO ja sotsiaalmeediaga pole siin sageli midagi suurt peale hakata. Siin on kookosetelefon ja ürgselt käivad asjad teisel inimushtlemiste tasandil. Nüüd kuu aega hiljem, kui selja taga on kõik need tunnid, jõudis minuni sügav teadmine.
Tuleb luua süsteemivaba süsteem. Kus inimene tuleb ja avastab läbi mingi teekonna ennast ja oma teekonda. Minu roll on olla lihtsalt ruumihoidjaks, väikseid impulsse anda ning tema ülesanne on olla selles protsessis kohal ja kuulata mis toimub. Kuna soe ookeanivesi on parim keskkond selleks, siis vesi toetas neid seikluseid.
Inimesed tulid tundidesse. Kes sai vabalt liikuma oma kange õla, kes sai lahti oma kroonilisest kaelavalust, kes sai oma äri asjad liikuma, kes sai oma suhted korda, kes sai uued ideed ja suunad oma elus. Igaüks tuli, tantsis selles ruumis koos minuga ja teistega, ning lõi ja panustas ja oli kaasautor selles muundumises. Nad tundsid end vabade ja voolavatena. Õppisid ühenduma iseendaga teisel moel, kuulama oma keha, venitama ja liikuma moel, mis polnud kunagi varasemalt nende liikumismenüüs.
Varsti peale seda tuli järgmine mõte. Tuleb teha StretchDance on Land (Venitus Tants Maal) ja järgmised ideed ja mõtted tulid juba riburadapidi mis selleks luua vaja oleks. Juba on ka esimesed sammud tehtud.
See kogemus oli mulle kinnituseks, et see on see, mida inimeste kehad, meeled ja vaimud praegu vajavad. See on nagu suurte inimeste lasteaed, ainult selle vahega, et kokkutulemise põhjus on mäng ja avastamine, mitte konkreetsest punktist konkreetsesse punkti jõudmine. Igaüks panustab ja võib seda ise edasi arendada ja nende ‘mänguasjadega edasi mängida.’ (tehnikad kuidas endale panustada). Selles energias ja ruumis avardub inimese vaim, keha ja meel. Ta jõuab tagasi KOJU iseenda PARADIISI.
Minu kogemus on, et Maailm on valmis süsteemivabade süsteemide jaoks ning see pole ainult illusioon, see on tegelikult täielik võimalik valik kui see peaks helisema. Läbi selle loome võimalusi jätkusuutlikuks harmooniaks nii inimese inviduaaltasandil kui ka globaalsel ja isegi kosmilisel tasandil. Sest igaüks meist on ka väike tilgake ookeani kosmilisest rõõmupisarast.
Olen ütlemata tänulik nendele imelistele merineitsitele, kes selle seikluse kaasa tegid ja mind inspireerisid astuma oma väesse ja hakkama looma oma kokteili, mis saab panustada nii maailmale kui ka mulle endale! Milline kingitus! Aitäh aitäh!
Jaga minuga oma mõtteid ja kogemusi antud teemal!
