Täna on jällegi aeg sinul kirjutada.
Eile kui kohtusin kohaliku filmiprofessionaaliga rääkis ta mulle oma lugu kuidas 19-aastaselt kukkus 20 meetrise rõdu pealt alla ning vasaku jala luu oli 20st kohast puruks. Juba siis oli ta ka tasemel tantsija. Ta mõtles, mis ta elust nüüd saab, et kas tõesti tuleb ülejäänud elu veeta lihtsalt tantsuplatsi ääres… Mingi ime läbi juhtus üks asi teise järel ning ta saigi oma jala korda. Vahepeal oli seis päris kriitiline, kuna arvati, et parem oleks amputeerida. Tema visadus, mis ei andnud järele, tõi ta sellest välja. Nüüd on ta noor mees parimates aastates ja teeb seda mis meeldib, osaliselt siin ja osaliselt mujal, kuhu teda tellitakse. Tantsib, juhendab tantse, teeb lõbusaid õhtuseid showsid ja lisaks teeb filme ja muid kunstiprojekte. Ta elab täiega.
Temaga kohtumine oli mulle meeldetuletuseks, et tuleb elada täiega. Selline positiivsus, sama lõdvestunud olek, elu kus, see mis loeb on kirg ja täismäng, mitte midagi muud. Nad on seal väljas ja elavad. Elu kirega. Nii ka nagu Nick. Tal pole ei jalgu ega käsi, mis on sinu vabandus oma elu mitte täiega elada?
Inspireeriv video Nick Vujicic ‘Something more’
Igal inimesel on mingi põnev inspireeriv lugu, mida ta endaga kannab. Ma kogesin seda, kui juhtisin raadiosaateid ‘Elu Lained,’ kuhu kutsusin inimesi ‘tänavalt’. Iga inimene on põnev maailm ja oma põneva loo või lugudega.
Ma väga sooviks, et sa jagaksid seda siin täna. Midagi, millest oled läbi tulnud ja mis on olnud nii sulle endale kui ka teistele inspiratsiooniks. Jaga seda, sest eal ei tea, kes on teisel pool ekraani ja keda see võib ergutada olemaks kapten oma laeval, isegi kui ühe jala või käega või hoopis ilma käteta! Ja kui su elus pole imet, siis hakka ise IMEks!
