Paljud inimesed võitlevad sellele vastates tulihingeliselt vastu. Aga kuidas siis? Kui näiteks mulle tehti ülekohut või see või teine oli paha või terrorirühm tegi rünnaku? Aga kas pole ka valu ja kannatamine vaatenurga ning suhtumise küsimus? Ning kas ja kui palju loob vaatenurk ja suhtumine meie reaalsust?
Akadeemilised uuringud on tõestanud, et kui me vaid jälgime või vaatame objekti, siis mõjutame juba selle struktuuri.
Kui inimesel pole raha. Siis võib ta süüdistada kõike ja kõiki. Kõik teised on selles süüdi. Inimene on järginud juhiseid mida ühiskond on ette söötnud. Aga mida ei ole – on raha. See tekitab kannatamise ja valu. Peamine probleem on see, et ta nutab taga midagi, mida tal praegu pole, aru saamata, et tal on see olemas, aga sellele teemale tuleb lihtsalt läheneda teisiti. Seestpoolt.
Kui kellelgi näiteks tapeti lähedane ära? Jah see on väga keeruline situatsioon ja see tekitab meis emotsioone. Aga kui me purjetame ja oleme laeva kaptenid, kas siis kui on torm halame, et on torm ja oleme paanikas, või vaatame mis on võimalik ette võtta ja ära teha antud tingimustes? Kui kaptenile elu armas on, jälgib ta kogu toimivat mängu ja tegutseb vastavalt. Hetkedel nagu see siin, pole aega paanitsemiseks, sest see võib maksta elu.
Ehk siis minu väide on – kannatamine ja valu on valikud.
Oli aasta 2000 ja olin just värskelt kolinud Norra ja Oslosse. Minu eelmise au-pairi perega ei läinud väga hästi, ning siis ma tegingi väikse ülevaatuse oma kogemustest. Vaatasin seda ja selgus väga kerge tõsiasi – olin mänginud ebateadlikult ohvrit – mulle tehti seda ja siis tehti teist ja kolmandat ja seepärast mu elu ongi nii sassis ja jama. Ning siis sain aru, seni kuni ma ei võta vastutust oma elu eest iseenda kätesse, ei toimu mingit muutust. Ning uskuge mind aastatega olen sellesama koha peal kordi ja kordi järjekordselt ämbrisse libisenud. Siin on paar näidet.
Esimene näide. Kriminaliteet
Kord kõndisin Lõuna-Aafrikas Kaplinnas kodu poole. Oli õhtu ja olin hilja peale jäänud. Oli juba pime. Vastu tulid kaks meest. Ma mõtlesin, kas ja mis ma teen, kas pistan kohe jooksu või lähen vastu. Otsustasin oma inglid appi kutsuda ja vastu minna. Läksingi neist mööda ja mitte midagi ei juhtunud.
Mõtlesin, et inglid pidid siis arvatavasti toimima. Kuid 100 meetrit oma väravast eemal kuulsin oma selja taga jooksusamme. Kui ümber keerasin, siis olid seal needsamad kaks meest. Käes oli neil mingi kruvikeeraja sarnane asi. Ning nad nõudsid, et annaksin neile kõik oma asjad. Mu oli käsi taskus, kus hoidsin oma pipragaasi. Kuid sel hetkel olin täiesti halvatud ja ei suutnud seda liigutada. Ainus, mida teha suutsin oli üles vaadata ja ütelda: Jumal, kui sa olemas oled, ilmuta end nüüd! 2 sekundit hiljem sõitis üks naine valge autoga meie tänavasse ja hakkas signaali andma. Mehed jooksid ära.
Istusin autosse ja hingasin sisse ja välja. Naine tõreles minuga ja küsis, et mida ma õige mõtlen, et kõnnin pimedas üksinda. Ta andis mulle oma telefoninumbri, et ma helistaksin talle kui vajan väikseid sõite ja kuskilt äratoomist. Ta sõidutas mind mu väravani. Jõudsin koju ja olin nii shokis, et ei suutnud üksi olla. Istusin põrandal, nutsin ja mõtlesin, et äkki vaatan kas mõni naaber on kodus, et saan oma mõtted eemale. Läksin siis ühe naabri juurde teed jooma. Tema uks oli lahti, ning ees oli trellidega uks. Mina tema asemel oleks ka selle kinni pannud, eriti peale seda kogemust.
See oli teine kord mu elus kui mulle niimoodi ‘kallale tuldi.’ Pikemas perspektiivis oli see tegelikult hoiatus, sest ma jäin hiljaks kojutulemisega, kuna kohtusin ühe mehega, kes hiljem varastas ära mu arvuti ja ka muid asju. Lisaks kui tullakse teie elu kallale, siis on juba karm märk sellest, et mingid asjad on totaalselt nihkes ja tuleb end kehtestama hakata (tavaliselt on siis inimene mingil moel enda vastu töötanud või tegutsenud).
Kuid ma ei jäänud selle väikese juhtumise pärast halama või ainult oma turvatrellide taha unelema. Ma läksin nimelt mõnest veelgi ohtlikumast kohast läbi ja lisaks külastasin ka oma uut sõbrannat teises linna otsas, et ma saaaksin sellest kogemusest üle ja lihtsalt ja kergelt edasi liikuda. Kuid tõesti, pimedas ma üksinda peale seda enam ei liikunud. Kuid ma ei valinud kannatust ja valu. Samuti otsustasin, et ma ei räägi sellest kui ohvriloost.
Teine näide. Kägistamine
Olin suhtes aafriklasest mehega. Ta oli väga armukade. Kord kui koju tulin, oli ta nii armukade, et lükkas mu maha pikali ja hakkas kägistama. Ja tal oli selle asjaga tõsi taga. Ma teadsin oma õiguseid. Teadsin, et tema oli tulnud Norra põgenikuna ja kui tal peaks õnnestuma mind kägistada, siis viskab Norra ta koheselt maalt välja. Hakkasin talle seda ütlema, kuid oma pimedas vihas, ei ütelnud ta muud midagi kui kägistas rohkem. Lõpuks pidin päris kõvasti talle munadesse andma, et lahti rabeleda. Jooksin elu eest mööda treppi 5ndalt korruselt alla. Ja sain kätte oma ratta ja põgenesin. Mees ei jätnud järele, saatis telefonile häälsõnumiga lausa ähvardusi mind tappa koos perega, kelle juures töötasin (4 inimest).
Alguses langesin isegi ‘ohvrirolli’ kuid teiste toel ning julgustusel läksin politseisse ja tegin tema kohta avalduse, sest kui 5 inimese elud on seepärast ohus, pole asjaga nalja.
Kuhu oleksin ma jõudnud kui aga oleksin lihtsalt halanud või ohver olnud? Mitte kuhugi. Ja võibolla oleksin ise kui ka kogu pere surnud? Mees sai politseilt hoiatuse ning sain sõprade toel oma asjad tema juurest ära toodud. Mees oli pärit sõjapiirkonnast ja tal oli mentaalseid probleeme.
Kokkuvõte
Seepärast ongi minu arvamus, et valu ja kannatamine on valik. Osaliselt on see ka koosloome. Kui võtame võrguteooria, siis selle kohaselt iga detail on koosloomes kõige sisemise ja välimisega. Lisage sinna veel karma teooria ja ongi ilus jumalik ühendus, kus toimub korraga nii hävitamine kui loomine. See on müstiline kuidas see kõik kokku ühendub, aga mida teadlikumad oleme, seda vähem saab väline meid vangistada ja seda rohkem loome oma reaalsust meie premissidel.
See on see mida suured süsteemid ja kollektiivteadvus soovivad võimalikult kaua ära hoida. Sest kui igaüks hakkab iseenda peaga mõtlema ja toimetama, siis kaob ära diktaatorlus, autoritaarne juhtimine ja tekib koostööpõhine elu, kus harmoonia ja tasakaal on meie sünniõigus. Samuti kaob ära põhimõtteliselt ka valu ja kannatamine, sest inimesed ei vali seda. Nad on selleks liiga teadlikud. Ning see oleks raiskamine seda valida.
Minu isiklikud NIPID valust ja kannatamisest väljaastumiseks
1. Mõista, et valu ja kannatamine on valik. Kui sa saad praegu valida midagi muud, siis mis see oleks? Kui sa saad valida mingi teise suhtumise mis see oleks? (Näide filmist kus koonduslaager mõteldi ümber seikluslaagriks). Kui tuletad meelde kaptenit tormisel merel, kas valiksid kannatamise või tegutsemise vastavalt võimalustele?
2. Ja üks hea nipp selles minu jaoks on olnud sellistel hetkedel panna veelgi tugevam rõhk sellele, mis on hästi ja neile kes sinu elus on olemas. See võimendub ja paljuneb.
3. Kogu fookus panna ekstaasile. Ekstaas lahustab jamasid, valusid, probleeme sekunditega. Kas mis on selleks vaja, et sinu ellu tuua rohkem ekstaasi?
4. Olla rahul sellega mis on. Kui sa ei taha mitte midagi, astud oma väe keskmesse, ja sa ei lükka mitte midagi endast eemale. Kõik tuleb sinuni kerguse ja vooluga. Ja siis muundub valu ja kannatamine vaid hetkeliseks mööduvaks äikesepilveks.
5. Tõsta oma teadlikkust (vali selleks erinevad koolitused või mis sinu jaoks toimib). Kui sa oled kogu aeg teadlik, paned sa koheselt tähele kui tulevad uued või vanad mustrid pinnale ja saad neid kas emmata või lahustada, vastavalt sellele, mida valid. Kui su elu on teadlik, ei ole sa enam manipuleeritav ning võid valida kõike mida või keda oma ellu soovid.
6. Võta iga oma mõtte, tegevuse ja tulemuse üle elus vastutus enda peale. Kõik mis sünnib sinust väljaspool, peegeldab su sisemust ja vastupidi. Kui sulle väline ei meeldi, vaata sisse ja leia mis vajab muutmist, ning muuda see. Elu on tegelikult väga lihtne. Kui vaja kasuta Hawaii andestusmeetodit.
7. Kuula ja pea nõu oma sisemise teejuhiga. Kui see mis mina soovitasin sinuga ei helise, kuula mis su sisemisel teejuhil ütelda on, ning tegutse vastavalt.
Jaga minuga kuidas on sinuga lood, kas sinu jaoks on valu ja kannatamine valik või midagi muud? Mis on sinu kogemused?
Mõtteid või kommentaare minu kogemustele?
Kui vajad veel näpunäiteid, siis siin on võimalus sügavuti minna! Klikka siia!
