Minu hea sõbranna Marie kutsus mind täna sotsiaalsele kohtumisele mängima Mehhiko rongi (doomino). Nii ma siis läksin.
Esimesesse ringi kutsuti mind kohe osalema. Esimese osa ma lihtsalt vaatlesin ja siis mulle selgitati mida ja kuidas teha. Peale seda ma kohe ei hakanud raha peale mängima (10 peesot ring). Aga esimese mängu lihtsalt võitsin kohe, nii et mul oli kohe olemas praktiliselt terve rong, mingi kaks klotsi jäi alles ühe rivina, 0 pingutuseta. Peale seda sattusin kohe hoogu ja otsustasin panna ka rahalise panuse. Järgmise mängu võitsin ka, siis juba ka raha. See oli huvitav. Kolmandal korral ma juba tahtsin võita. Ja siis ma muidugi kaotasin ja sama juhtus neljandal korral. Siis astusin mängust välja. Laua ääres oli igas vanuses inimesi ja kõik olid väga hasartselt mängus osalised. Ma pole doominot sellisel kujul kunagi enne mänginudki. See oli väga põnev ja mänguline.
Mõtlesin siis millest see tuli, et ma kahel esimesel korral nii kergelt võitsin. Enamus ütlesid, et ah, see on lihtsalt algaja õnn. Huvitav oli, et laua taga oli veel üks teine algaja ja ta võitis ka kahel esimesel korral ja peale seda kaotas.
Hakkasin mõtlema, et millest see siis tuleb? Esimesed korrad ei teadnud ma kuidas see kõik käib ning olin täiesti lapselikus põnevuses kas ja kuidas läheb. Ma ei tahtnud otseselt võita, vaid lihtsalt mängida. Ja siis võitsin ja kaks korda üksteise järgi.
Selles peitubki universumi saladus: kui sa ei taha, siis ei lükka sa midagi endast eemale ja kõik tuleb kergelt ja iseenesest. Kõik klotsid asetuvad üksteise järgi ja voolavuses kokku – tekitades jadaühenduse, millel on täiesti vankumatu tulemus – võit või võti.
Kui ma ei survestanud midagi tuli kõik voolavuses ja kergelt – kui ma sisenesin sellesse kui mängu. Lapsed ei ole kinni tulemuses, nende jaoks on kõik mäng ning avastusprotsess. Mis oleks kui kõik täiskasvanud läheneks elu igale osale sellisel moel? Kas siis saadaks meid kõiki ‘algaja õnn’?
Jaga minuga, mida sina sellest arvad?
Julgete terviseks!
