Kuna täna on Eestis juba pühapäev mõtlesin, et mis oleks selline mõnus kirjatükk pühapäevase hommikukohvi kõrvale? Ja siin on minu pannkook moosiga teile!
Peeter Liiv ja teised vaimsed ja teadlikud aktivistid kutsusid mind edendama ‘vaimset poliitikat’ ehk kaasavat poliitikat, kus kõikidel inimestel on võimalus sõna sekka ütelda, ehk nii saab tõesti rahvas osaleda suuremal moel oluliste otsuste tegemistel ja kogu aeg ning vaimsed aktivistid täidavad sageli siis ‘ruumihoidmise rolli,’ laskes inimestel oma soove ja mõtteid jagada. See tekitab olukorra kus tekib astmeline süsteem ja kõige kõrgemal asuvatel instantsidel on vaja vähem tööd teha, sest eelnevalt on teemad nii põhjalikult läbi käidud, lisaks, on rahvas saanud osaleda arutelus. Antud tehnikat kasutatakse juba Norras. See helises minuga niivõrd, et astusin ka kampa!
Lähipäevadel on sellega palju põnevat juhtumas. Minu tänane mõtisklus ongi vaimsest poliitikast ja mis oleks esimene asi mida mina sooviks algatada kui inimesed tunnevad, et see on midagi, mis nendega heliseb?
Oma ühes varasemas artiklis mainisin kuidas Mart Laar kutsus meid uuendustele ja kuidas ma näen, et mõistus ja vaimsus hakkavad poliitikas liitu sõlmima.
Seda ei saa enam ära hoida, sest evolutsioon on niikaugele jõudnud. Ehk olemegi jõudmas ajastusse kus igaüks on iseenda guru ja tema häält võetakse kuulda, olenemata sellest, kas mis haridus inimesel on või mis on tema professionaalne taust ning kas ta on poliitikas tegev või mitte. Igaülühel on õigus sõna sekka ütelda ja mis kõige olulisem läbi selle uutmoodi koostöövormi, kuulatakse ka neid ettepanekuid ära.
Oleme sisenemas kuldajastusse, mis tähendab, et sild vaimu ja vormi vahel tuleb ehitada tugev ja püsiv ning liiklus nende kahe poole vahel täielikus harmoonias taastada. Kõik ühiskonna kihid hakkavad kullastuma – ehk mina ja meie vormid sulanduvad üheks. Enam ei saa asju teha ainult mina või ainult meie vormis. Tuleb arvestada mõlemaid. Selleks on dialoogidemokraatia üks võimalus. Nii, et armas lugeja – aita mind!
Mis näen mina võiks olla esimeseks võtmeks, selle liikluse taastamisel vaimu ja vormi (mateeria) vahel?
KALLISTUS!
Küsite, et kas ma teen nalja? Ei tee.
Kujutage ette valimiskampaania plakatit:
Muudame Tallinna Kesklinna Ühe Kallistuse Kaupa?
Miks Tallinna Kesklinna? Sest see on piirkond, kus mind saab valida. Tallinna kesklinn on olulise tähtsusega. See on nagu kogu Tallinna mootor ja süda. Kui terve Tallinna kesklinn oleks täis kallistavaid inimesi ja mitte vaid aastas korra vaid igapäevaselt (kujutage ette lõunapauside ajal tullakse vabaduse väljakule lihtsalt 15 minutiks kallistama?), mida teeks see ülejäänud Tallinnaga? Kui süda on peamine organ, ning juhib paljusid funktsioone teistesse organitesse, siis oleks tark südame heaolu ja tervise eest hoolitseda kohe erilise tähelepanuga!
Kas see on lubadus, mida mina vaimse aktivistina suudan täita? Jah ütlen südamest, sest olen seda teinud isegi 3 korda suuremate sündmustena avalikus ruumis, lisaks paljudes töötubades, mida juhtisin intensiivselt ja korduvalt üle terve Eesti. Olen olnud kaaslooja ja osaline kallistussündmustes nii noortele kui kõigile vanusegruppidele, kolm aastat järjest, sealhulgas ära kallistanud isegi Edgar Savisaare avalikul sündmusel, esinedes kallistusterapeudina! Kallistusrekordit me küll ei püstitanud, aga nalja sai palju ja kallisid jagus ka üksjagu.
Oma esimese dokumentaalfilmigi tegin antud teemal, kuidas üks väike Bulgaaria tüdruk suutis kergemini kohaneda Norra ühiskonnaga, kuna sai lähedust ja kallistusi oma lasteaiatädidelt ja teistelt lastelt (Home is where your heart is 2007).
Kallistuste pärast politseijaoskonda?
Enne kallistusketi sündmust raekoja platsis 2009 aasta valentinipäeval, pidin minema väiksele ülekuulamisele politseijaoskonda. Nemad tahtsid teada kui läbimõeldud on meie ‘kallistusketi’ sündmus ja kas see kellelegi ‘kahju’ ei või teha.
Sündmusele tuli ca 100 inimest, ning see jooksis läbi ka erinevatest meediakanalitest. Peale kallistusketti Raekoja platsil saime ‘kallimoosiga’ jätkata Clazzi klubis, kus oli tulnud kohale päris mõnus hulk inimesi (ca 20). Seal siis jagasin erinevaid mooduseid kuidas kallistada. See oli päris vahva sündmus. Inimesed jäid rahule ja lahkusid rõõmsatena.
Politseinikud ütlesid mulle laheda soovituse kui ma nende juurest lahkusin ja selleks oli: ‘Väga tore, et hoolite nii südamest parema kodanikuühiskonna loomise eest! Edu teile!’
KALLISTUSPUNKTID KALLISTUSABIGA?
Mis juhtuks siis kui igas Eesti linnas oleks KALLISTUSPUNKT? Seal on linnavalitsuse poolt palgatud ‘kallistusabid’ nii nagu oli näiteks bussides reisiabilised. Selle jaoks võib raha suunata näiteks Eesti kaitseministeeriumi eelarvest kallistus-eelarvesse. Sest selge on see, kui inimene kallistab ja seda tehakse südamest, ei soovi keegi võidelda, sõdida või millegi, kellegi eest kaitsta. Kui me kallistame, on meie kaitsevallid maas! Ja mis on tegelikult sõda? See on ‘mitteteadlik tegutsemine,’ ning sellest väljatulekuks on väga palju erinevaid teid. See on aga juba ‘kallistusabi edasijõudnutele’ programmis.
Kallistusabide ülesandeks on jagada kallisid. Loomulikult kallisid saab linnakodanik, kellel seda vaja tasuta (kallistusabidele maksab palka aga linnavalitsus). Sest see loob ju ‘paremat kodanikuühiskonda’.
Mõtelda tuleb nüüd, kas see on kohe selline punkt või koguni ‘kallistuskontor’, kuhu inimesed saavad tulla, või selline aasta läbi paigal olev kallistustelk (kus talvel on muidugi vastavad tingimused loodud). Tean, et on ka tekkimas palju inimesi, kes rasketel hetkedel ei soovi enam minna kirikusse, sest see ei sobi neile enam, kuna nende väärtushinnangud ja uskumused on muutunud.
Siis on võimalik alternatiiv KALLIPUNKT ja seal punktis saab siis inimene ‘kallistusabi’.
Kallistus aitab rahuneda, tunda, et oled vajalik, hoitud. Inimesed, kes kallistavad, võivad ka inimese ära kuulata, ehk need, kes tulevad kallistama saavad ka oma ‘auru välja lasta’.
Margaret Mead oli antropoloog, kes väitis, et kui inimlaps ei saa piisavalt puudutusi, siis võib ta praktiliselt surra. Mõtelge aga nüüd täiskasvanute peale praeguses maailmas. Paljudel pole aastaid kallimaid ning kallistus on täielik defitsiit. Teatavasti toimub imeline elektromagneetiliste impullside aktiveerumine kui saame vastu võtta puudutust teise inimese poolt, mis on omakorda väga rahustav ja maandav. Olgu selleks, siis õlalepatsutus, kalli või põsemusi.
Kui meil pole talv otsa päikest, ca 6 kuud, aga meil oleks koht kuhu minna sooja kallistust vastu võtma, kas siis hakkaks meie sisemine päike paistma ja ka muudele probleemidele oleks lihtsam läheneda? Kas südamlikkus, inimesearmastus ja headus ning lahkus oleks siis kergemad jagada oma südamest?
Kas kallistuspunktid saavad olema järjekordseks uueks Eesti Nokiaks? Kõik sõltub inimestest. Nüüd ongi sinu kord sõna sekka ütelda. Kuna tegu on ikkagi dialoogidemokraatiaga.
Mis sina kui eesti kodanik sellisest ideest arvad ja kas sinu arust oleks
sellist initsiatiivi ja kohta igasse Eesti linna vaja?
Kumb valiksid sina olla, kas kallistusabi või kallistaja või koguni mõlemad?
Ootan sinu aktiivseid kommentaare ‘kallistuspunktide’ kohta! Jaga siinse artikli all!
Jaga minuga ka – millal viimati kallistasid, ning millal kavatsed järgmisena kallistada ja KEDA?
Kas usud, et iga kallistus võib olla nagu vette visatud kivi, mis ringidena paljuneb ja võib muuta maailma?
Ehk siis muudame Eestit üks kallistus korraga!
Ja kui soovid näha seda kallistust maailmas,
siis muutu ise selleks kallistuseks!
Jagan siin vanadest artiklitest kokkupandud eraldi artiklit, mis pakub lisamõtisklusteks ainet.
Ja huvitav oleks teada, kas Mart Laari arvates, see ‘kallistuskampaania’ läheb nende ‘ üllatuslike uuenduste alla,’ mida ta oma artiklis silmas pidas?
Kas sulle pakkus see artikkel huvi ja pani sind mõtlema, kaasa haaratud tundma? Kui jah ning soovid edaspidigi seda tunda, ning inspiratsiooni vastu võtta, lisaks ka veel mõnusaid näpunäiteid ja seikluslugusid, siis jäta oma nimi eestikeelse lehe esilehele parempoolsesse kasti (www.crystalralaksmi.com/eesti).
Loe kallistussündmuste ajaloost siit!
Fotod: Crystal Ra erakogust, Eesti Press, Tiina Liimandi
