Olen viibinud viimased 6 kuud Mehhikos. See aeg on olnud täis väga tugevat intensiivsust ühest äärmusest teise. Selle aja jooksul olen end leidnud, oma killud kokku korjanud ja maandumas mitte ainult iseendase, vaid ka oma südamesse. Kui ma siia jõudsin juuni lõpus algas nagu kogu vana süsteemi laiali harutamine ja see polnud mitte alati lillepidu. Selles oli palju toimetamist ning pausist polnud juttugi.
Selles seikluses kohtusin taas kord oma sügavamate varjudega. Isegi sellistega, mis osutusid kohati eluohtlikeks.
Ujusin läbi suurest iseenda pisarate ookeanist, ning mitte ainult, ma lausa sukeldusin. Sukeldusin põhja. Kui pealispinnal oli paanika, tundsin end üksinda ja ilma lootuseta, siis jõudes põhja sain ühenduse oma südamega ja tõelise olemusega. Seal oli vaikus, rahu, olemine ja täielik taevalik olemine.
Seal oli süda. Ma arvasin, et olin elanud südames juba pikalt, aga see oli vaid väike maitseproov või aimdus. Ma arvasin, et olen väga voolav ja mul pole hirmu elu pööriste ja kurvidega kohtumisel. Kuid kui iga nädal pidin nuputuma kuhu ma edasi liigun, siis kohtusin oma kõige suuremate hirmudega, sealhulgas ka ellujäämishirmuga. Iga kord kui ma lasin end lõdvaks ja usaldasin oma sisemist naist, tulid uued võimalused ja uued lahked inimesed, kes sillutasid teed uutele seiklustele ja avardumistele.
Pidevalt selle teekonna jooksul põrkusin vastu seinu. Olin küll tähelepanelik, aga sageli jõudsin ikkagi vastu seina ja jällegi küsisin endalt, et kuidas see võimalik on, kuna ma ju olin nii tähelepanelik.
Ma õppisin täielikult elama usalduses ja elu voolus. Selles voolamises aitasin inimeste kodude eest hoolitseda. Mitte ainult, ka nende kehade, tervise, majapidamise.
Selles kulgemises õppisin palju südame lahkuse kohta. Õppisin inimeste vajaduste, väärtuste ja vaatenurkade kohta. Õppisin naeratama ja tänama isegi silmakirjalikke inimesi, kes mulle käkke keerasid. Tänasin kõike seda. Kõik see oli sõnum. Kõik see oli sillutatud tee trepiastmetega iseenda südamesse ja iseenda templisse ja iseenda taevasse. Iga samm oli ettevalmistus järgmiseks reaalseks muinasjutuks.
Mu elu oli avatud leht iga päev, seal polnud plaani ega otsest suurt sihtkohta. Selles tühjuses oledki nagu puuleht tuules. Kuid ka selles olemises on vaja puud või tuge või platvormi, või maad kuhu langeda.
Alustasin oma seiklust veest – ookeanist, ning sellest lõdvestumiskuust juulikuus sündisidki ookeanitantsu venintustunnid, mida ma juhtisin kolm kuud. Ookeanivesi oli 34 kraadi iga päev. Inimeste tulemused peale iga tundi olid võrratud. Kõik said suuremal või vähemal määral abi oma terviseprobleemidele ja mitte ainult, vaid ka oma emotsionaalsetele kitsaskohtadele uusi lahendusi ning ka tööelu inspiratsiooni.
Peale seda alustasin maa elemendi integreerimisega. Kõigepealt alustasin kõikide oma süsteemide korrastamise ja uute süsteemide püstipanekuga. Nagu näiteks uued kodulehed, uudiskirja süsteem jne. Samal ajal töötasin oma Organic StretchinguTM õpetajate koolituse materjalidega ja oma keha ümbertreenimisega nii nagu ka töötasin 7 erineva vabatahtlikuga. Hakkasin ka tegema kõiki tegemata asju ja nimekirju ning lõpetama kõike poolikut.
Maa elemendiga tööd aitas kinnistada ka elamine Sayulita dzunglis, keset väga metsikut loodust. See puhastas mu keha seestpoolt väljapoole väga paljudest probleemidest, isegi neist, mille olemasolu ma ei teadnud. Samuti tegi Sol väga head vegetaartoitu, mis oli väga suureks kingituseks mu kõhule. Samuti panustasin mõningate maast hoolimise tegevustega nagu muru riisumine, rohimine või lillede kastmine. Samuti kõndisin iga päev pea 8-10 kilomeetrit. Hiljem ka sõitsin rattaga, mis aitas kaasa kogu keha hea vormi saamisele ning ka kehakaalu langemisele.
Tule element oli kogu aeg töös nii ehk naa, kuna ma tegin kõike täie kirega. Nii kirega, et unustasin aja, unustasin keha vajaduse puhata või isegi süüa või vahest liikuda.
Õhu element sai kogu aeg omamoodi kastetud, sest viibisin igapäevaselt palju värskes õhus. Seiklesin ümbruskaudsetes erinevates kohtades ja sain uusi ideid ja projekte kogu aeg nagu oavarrest.
Panustasin kohalike tantsusündmuste elushoidmisele, kohaliku väikse teraapiakeskuse kontaktide ja muude võimaluste loomisele, kohaliku watsu keskuse avasündmuse loomisele ning paljude erinevate inimeste projektidesse kohalikes külades sealhulgas ka Pat Henry dokumentaalfilmi projekti algusele.
Kõige lõpetuseks, et omamoodi elemendid integreerida ja vana sodi välja saada, tegin ka suurpuhastuse oma seedeelunditele, kus 6. päevase puhastuse järel väljutasin ca 15 väikest kivi oma maksast. Peale seda muutus kõik. Mu näonahk, moodus kuidas ja mida ma söön, mida mõtlen, kuidas toimetan.
Ning astusin ka oma elu uuele orbiidile, kus minu igapäevasteks kaaslasteks on imed ja võimalused, küllus moel millest pole osanud isegi unistada, hoolimine, soojus ja tähelepanu ning armastus, mis on ehe ja südamlik. Iga päev astun nüüd lähemale oma uuele reaalsusele. Selles reaalsuses vana ei eksisteeri ja selles on kõik võimalik.
Kogu selles virvarris olin tegelikult päris hõivatud. Mitmeid kordi nädalas tegin Organic StretchinguTM vabatahtlikele eratunde. Lisaks käisin ise tundides Pat Henry juures. Lisaks veeteraapia iganädalased tunnid ja promo. Samuti vabatahtliku töö jätk Sol Ibarraga, online projektid ja järelvalve ning oma uue elamise eest hoolistemine, mõningate uute kohalike sõpradega suhtlemine ja sotsiaalne läbikäimine jne, jne.
Siis see saabus. PAUS.
Eile öösel oli meil siin suur äikesetorm ja vihma kallas nagu sein. See vihm ei lõppenud ka mitte järgmisel hommikul ja jätkus kuni täna hommikuni, 1,5 päeva hiljem. Kuna bassein on köetud päikesepaneelidega, tähendab see seda, et pole päikest, pole sooja vett. Ehk kõik mu 3 sündmust mis olid kavandatud tuli ära jätta. Kuid iga asi on millekski hea.
Ma olin Sayulita turul ning pidin seal kokku saama kellegagi, kes pidi mulle sealseid kontakte ja inimesi tutvustama, aga ka teda polnud, kuid mingi hetk tuli mu armas naaber Annette ja ütles, et sõidab tagasi La Cruzi, et kas tahan kaasa tulla. Nii hüppasingi peale. Tal on lahe väike buss, mida ta kutsub Rustyks. See on tema abikaasa nagu ta ütleb. Hästi armas mõnus buss, kuhu ta edaspidi teeb uue süsteemiga ka oma uue voodikoha. Nii on ta elanud viimased 4-5 aastat ringi reisides, elades peamiselt oma autos. Praegu elab ta samas majutuses kus minagi (rendime seal tubasid) ning ta ehitab oma autot ümber. Tee peale jäi Desdiladeras rand ja ma pole seal kunagi pikalt jalutamas käinud. Kuigi ilm polnud teab mis suurepärane, panime bikiniid selga ja jalutasime alla.
Trepist alla jõudnud jooksid mingi neli viis mehhiklast kohe meie poole ja hakkasid pakkuma erinevaid toite mida oma väikestes restoranides pakkusid. Rand oli rahvast paksult täis, kuna on jõulud ja pühad.
Aga ookean oli ilus, eemal sulpsasid järjekordselt ka vaalad. Kui jõudsime kõige lõppu, kus tuli palju kive ja edasi kõndida ei saanud nägime isegi krokodilli vees. Eks ta oli suure vihmaga kuidagi sinna ära eksinud. Paar inimest just nagu bodysurfisid seal lähedal ka. Ma pärast läksin ka vette, aga natuke kaugemal ja sinna, kus inimesed juba vees olid, ise mõteldes naljaga pooleks, et kui krokodill peaks seal olema, et siis on tal valida, keda võtta.
Vesi oli väga mõnusalt jahe ca 24 kraadi (võrreldes suvekraadidega) ja lained olid mõnusad. Raputasin ja liigutasin oma keha nii nagu mulle tavaks, et saada kogu keha sisemine ookean voolama.
Jalutasime tagasi ja tänasin Annettet selle PAUSI eest. Mulle sõna otseses mõttes tundus, et ta jalutas mind nagu koera. Ma olen unustanud puhkuse või lõdvestumise või pausi. Olen olnud nii hõivatud ja busy kogu aeg. See oli väga hea paus. 
Ning sellelt jalutuskäigult tuli ka palju ilusaid pilte, siis on üks kunstiline avastus loodusest.
Jõudsin tagasi koju ja käisin sooja dushi all. Tundsin kuidas lõdvestumine kõik voolas mu kontidesse ja peale seda kuidas ma veelgi lõdvestusin. Kui ma välja jõudsin dushi alt, siis olin nii väsinud, et värisesin. Isekeskis mõtlesin, et kui targad on uue ajastu energiad või universum.
Selles seisus oleks olnud päris keeruline anda 3 erinevat veeklassi. Mu keha vajas puhkust. Ja kui selleks oli vaja tekitada vihma ja äikesetormi, siis olgu nii. Aga Crystalil oli vaja puhata. Ning temasugune ‘tööloom’ ei saa ju muudmoodi puhatud kui siis kui ta pannakse puhkama. Nii et universum näitas koha kätte ja vajutas PAUS nuppu. Keha toibus ja olin mitu tundi täiesti võimetu midagi tegema. Isegi filmi vaatamine tundus ületamatu ettevõtmisena. Olin lihtsalt voodis, kahe mehhiko teki all (meil on siin talv nüüd) ja otsisin isegi oma sokid ülesse, mida mu jalad polnud 6 kuud jutti näinud.
Olin seal pikali ja vaatasin küünlaleeki ilusal reedesel õhtul. Ning kogu info hakkas jooksma mu mõtteis miks osad asjad on nagu nad on ja mis on selle taga ning kuidas see kõik kokku kuulub ning mida ma saan teha, et osasid asju muuta. Nii olin täiesti hämmingus, et ma ju tean seda, et mul on vaja PAUSE ja kuulata.
Aga kui me topime oma ajad ja graafikud täiega täis, ei ole meil seda aega ja siis lõpuks lihtsalt rapsime tühja. Ning meie keha ei saa jagada meiega oma sõnumeid või oma tarkust, sest me ei seisata kunagi, et teda kuulata. Paus on üks oluline liigutamise printsiip Organic StretchinguTM süsteemis ja nüüd hakkan seda mõistma seestpoolt väljaspoole. See pole minu jaoks enam lihtsalt mõistusega seletatav kontseptsioon, vaid hoopiski kogemuslikult integreeritud teadlikkus ja taipamine. Ning see on nagu varandus, seda ei saa minult keegi võtta.
Selles pausis oli mul aega rääkida veelgi naabritega, nautida olemist ja lõpuks ka lihtsalt mõni film ära vaadata. Kiiret ei olnud ja lõpuks isegi läksin korra netti (eraldi teises ruumis), mis kohati isegi andis energiat juurde.
Täna olen tegelenud eksamimaterjalide läbitöötlusega ning vahepeal tuli väga suur uni peale. Ma keerasingi kohe magama. Kuulasin keha ei punnitanud teda tegema või olema teisel moel.
Ning siis mõtlesingi et kui paljud inimesed tegelikult üldse ei kuula oma keha ja kõik käib mega-mehaaniliselt. See millal ja kas ning kuidas sööme, millal magame, kuidas liigume jne. Kui palju on meid sotsiaalsed struktuurid tegelikult ‘ära rikkunud’ oma arusaamisega, mis on meile hea? Ning millal me ärkame, et valida ja kuulata seda, mis meie jaoks ja meie kehade, vaimu ja meele jaoks toimib? Võibolla on selleks võimalus nüüd?
Minu 6 kuu projekti peamine eesmärk oli läbi teha Organic StretchinguTM õpetajate koolitus. Mu kirjalik eksam on nüüd ära antud. Järgmisel nädalal on mul viimane praktiline eksam. Siis olen järjekordselt ära teeninud PAUSI ning kuulete sellest rohkem mis see endast kujutab. Praegu on see saladus!
Kui olete pausis siis saate kuulatada ja selle ajal saab keha, vaim ja meel end ümber häälestada nende muutustega kooksõlla, mida sa soovid luua oma ellu.
Soovin kuulda teie kogemustest teie pausidega. Ning soovin teile uuel aastal hästi palju pause. See on see hetk, kui on vaikus, ning kus süda saab hakata rääkima, ning ainult südamega kuuled ja näed hästi. Olgu need pausid teie jaoks inspireerivad ja armastust täis! Ilusat aastavahetust kõigile!
