Ma olen kõigile, kes on olnud osa sellest seiklusest nii ütlemata tänulik, kuna see aitas mind sügavamale endasse.  Jõudsin sügavamale koju iseendas. See on olnud üks väga sügav ja soolane sukeldumine. Ma arvasin, et olen näinud kivist põhja, aga see oli isegi veelgi sügavam…

Ma arvan minu õppetund on õpitud – ära kunagi jäta oma enesearmastust teisele kohale! See ei tähenda, et peaksid olema eneseimetleja, aga võibolla oleks tark alati esimene armastuse kiirgus iseendale suunata igal ajal. Ma arvan, et kui see muutub piisavalt tugevaks ja ligitõmbavaks, siis see tõmbab ligi inimesed ja inimese, kes suudab sellega resoneeruda, lugeda ja vastu võtta sinu sagedust ja mis kõige tähtsam, sinu armastust ja võibolla saab olema sinu sobiv partner, kes valib seda täpselt sellel hetkel. 

Minu jaoks on see olnud aastaid nii – et kui ma surfan armastuse laines, siis kõige lõpus teen ikka nina liiva sukeldumise, otse põhja. Ei tähenda kui palju ma olen eelnevalt surfanud armastuse ookeanis, kui palju trikke ma tean ja kui ettevaatlik ma olen või ei ole. See lihtsalt juhtub iga kord. Õpin kuidas ennast parandada, kuidas laineid lugeda, kuidas armastuse ookean toimib, kuidas tuult kasutada. Teen liigutusi aeglaselt. Kuid ma arvan, et see on igavene õppetund. Ja tuleb lihtsalt vapralt edasi surfata.

Sel pühapäeval otsustasin pühitseda oma viimast ninapidi sukeldumist – nii nagu see oleks olnud parim asi mis minuga on elus juhtunud. Ma pühitsesin uue juukselõikusega, tegin korda oma kulmud, ostsin head jäätist ja maasikaid ja kohtusin osade sõpradega. Sain hästi palju komplimente oma uue soengu kohta ja, et ma näen nii palju noorem välja, selgem ja säravam. Naljakas on see, et peale tavalist sellist sukeldumist olen täiesti mustas augus vahest kuid ja näen väga kole välja. Ja ma usun ma pole ainus. Olen siin näinud naisi, kes ei saagi sellest välja – aastaid!!!  Jah kõik, mis meid ei tapa, teeb meid tugevamaks. Ma lihtsalt mõtlen, et kui palju tugevamaks ma pean veel saama? Sellele oskab vist vastata vaid Jumal.

Esimeste päevade jooksul kui olin tagasi Mehhikos sain nii palju abi, tähelepanu ja hoolitsust oma mitmetelt härrasmeestest sõpradelt. Olgu selleks mu toidukott, mida tassisin, mis mu käest võeti ja laeva kanti, või muud vajalikud abistamised. Ma tunnen nii palju tänu, sügavat tänu. Ma õpin tõeliselt vastu võtma. Isegi kui ma sukeldusin ninaga vastu maad, tundub mulle, et ma tegelikult sukeldusin ka läbi uute kihtide, mis tegelikult osutus uueks taevaks…

See on arvatavasti tõelise armastuse õppetund – et kui sa arvad, et oled ta kaotanud, siis oled sa tegelikult ta just leidnud. Kui mitte väljaspool ennast, siis kindlasti enda sees! Ma olen päris kindel, et universumil on midagi maagilist töös ja võibolla hoopiski midagi veel pöörasemat kui mina oma metsikutemates unistuseski suudaks välja mõtelda! Nii, et mis siis mulle jääb? Kannatlikkus ja armastuse ookeanis jätkuv surfamine!

Aitäh, et lugesid seda artiklit! Naudi ka surfamist armastuse ookeanis! Kui see sind inspireeris, palun jaga seda oma lähedaste, tuttavate ja sõpradega.

Jaga oma mõtteid, ideid ja lugusid samal teemal, siinse loo all kommentaarides. Ma soovin sulle kõike parimat ja kõige vingemat enesearmastust mis üldse olemas on. Pane ennast alati esimeseks ja vaata mis edasi saab!