Photo credit: Ray Collins photos
Sellel nädalal olin ette valmistanud teise blogipostituste, aga nii mõndagi juhtus ja kuna järgmine nädal on ülestõusmise nädal, siis ma jagan seda värskelt sündinud lugu.
See on natuke erinevam kui tavaliselt, aga ma loodan, et see puudutab kõikide teie südameid, kes te olete kogenud seda või olete praegu protsessis ja loodetavasti see inspireerib teid kõiki tegema järgmiseid samme oma uue päikesetõusu poole.
See nädal on ülestõusu nädal. Tundub, et see on tõeline ülestõusmine ka minu jaoks. See polnud plaanitud. See lihtsalt juhtus. Tõusta ülesse ja välja valu orust, ja tõusta enda kõrgemasse minasse ja vaimu ning südamesse – saada selleks, kelleks ma olen siia tulnud olema – imeline kuninganna – et olla armastatud ja imetletud sel moel nagu ma seda väärin.
Selleks, et see oleks saanud juhtuda, pidid mitmed väiksed surmad juhtuma. Lubaduste ja lootuste surmad. Vaikuse ja emotsiooonide surmad. Tuleviku ja võimaluste surmad. Need kõik peatusid. Nende aeg oli otsas.
Mõnikord tundub nagu teekond selleni oli mitteteadlik tegutsemine. See on sukeldumine läbi tundmatuse, mis on südame ja vaimu pärusmaa. See on ootamatu, mitte lineaarne ja läheb kuhu iganes ta tiivad teda viivad. Ei ole kerge alistuda sellele ja iseendale ütelda – kõik saab korda. Jah võib küll nii minna, aga sageli peab transformatsioon juhtuma enne seda.
Täna on see päev, mida ma tavaliselt proovin vältida – päev kui mu emotsionaalne tsunaami minust üle käib. Siis korraga olen nagu pesumasinas oma südame ookeanis. Proovin tulla pinnale ja ma tean, et selleks, et seda teha, ma peaksin lõdvestuma ja lahti laskma, ja oma hinge kinni hoidma hetkeks ja lõpetuseks ma tulen ülesse pinnale ja loodetavasti ma saan seejärel liikuda lainete murdumise kohast eemale.
See on huvitav, et ma nägin murdumispunkti minu ees ja ikkagi surfasin sellesse otse sisse. Miks see nii on? Kas lollusest või siis armastusest katsumuse vastu – ma küsin endalt iga kord kui see juhtub.
Need tsunaamid on väga rasked, kuna nad on nii suured ja võimsad ja võtavad palju energiat. Minu jaoks mis iganes moel ma proovin, see juhtub minuga korra aastas. See on mu sisemises südame ookeanis kus ma alati luban, et ma ei anna oma juhtimist üle, ja siis see libiseb käest ära ja ma teen asju iseenda vastu nii endast ära lahutades mis alati lõppeb suure katastroofiga.
Minevikus kui see juhtus, siis ma tundsin et ma tõeliselt amputeerisin need inimesed oma elust välja igal võimalikul moel – FB sõbrallistisist, emailidest ja isegi mobiili numbritest. Sellel korral ma võtan vastu katsumuse õppida kuidas minna lasta armastusega. See on väga raske, sest murtud süda on tükkideks ja tahab kättemaksu. See tahab luua valu teisele poolele. Ta ei taha minna lasta armastusega.
Mis võib aidata sel juhul on üks teadlik mees sinu elus, kes oskab ruumi hoida, olla su ankur nii öelda – et hoida sind ühes kohas samal ajal kui sa liigud igasse ilmakaarde. Et sind hoida ja lasta emotsioonidel välja voolata ka liigutustes ja tegevustes. Vahet pole kas see on padjasõda või rääkimine, nutmine või lihtsalt keha raputamine. Mis on oluline, on see, et sa oleksid turvalises ruumis ja sind ei mõisteta selle pärast hukka. Sind emmatakse kõigega mis sul on ja mida sul pole.
Nendes situatsioonides kui ma tulen emotsioonide keerlevast ookeanist välja ma olen täielikult väsinud. Mida ma olen tähele pannud, mis mind siis aitab on see kui keegi siis paitab mind sõnadega – ütleb midagi positiivset, või teeb näiteks pannkooke, mida ma pole söönud juba üle aasta, või kutsub lahedale sündmusele, või teha midagi täiesti fookuses olles, nii täielikult, et ma unustan selle loo täielikult.
Meel on ühendatud valukehaga ja tahab rohkem – tahab rohkem valu. See läheb ikkagi sündmuse juurde tagasi, et otsida rohkem materjali, et kust saaks rohkem õli tulle valada.
Siis on minu kord ette astuda ja ütelda – küll on küll! Laseme lahti armastusega ja ärme amputeerime seekord! Valukeha, kes on nüüdseks muundunud monstriks, keerab ümber, ja alandlikult alistub kui ma võtan oma maagilise kepi ja kõnnin uue päikesetõusu poole. Andes endale lubaduse – mitte kunagi endast enam ära lahutada…
Olen Crystal Ra Laksmi – emotsionaalne elukunstnik. Ja võibolla ongi valu ka minu tindiks ja lugude sünnitajaks? Võibolla on mul aeg seda aktsepteerida ja vastu kõndida julgusega uuele algusele, mis seekord on täis rohkem selgust, rõõmu ja avardumist ning tõelist kätel kandmist rohkemaks kui hingetõmme…
Inspireeriv video teema lõpetuseks asub siin.
