Kuu intervjuu – Joylene Nowell Butler – kirjanik, ema ja naine kes teab võtmeid, kuidas raskustest fööniksina tõusta

Üks põhjuseid miks mulle meeldib teha neid intervjuusid, on see, et ma saan intervjueeritavaid külastada nende keskkonnas. Joylene’i ülesleidmine Buceriase linnas oli ka paras seiklus. Ta elas imelises ilusas mehhiklaste majas, kahe magamistoaga, elutoa ja köögiga.

Ühelt poolt avanes vaade ookeani poolele, teiselt poolt tänava poole. Kogu sisustus oli väga mehhikolik, paljude värvidega, kunstiliste esemete ja mööbliga. See tundus väga kodune. Ta võttis külmkapist välja oma koduselt valmistatud guacamole ja ma teadsin, et ma ei tohi seda enne puutuda kui me oleme töö lõpetanud, kuna see tundus nii maitsev ja teadsin, et kui ma alustan, siis ei ole võimeline lõpetama.

Ma kohtusin Joyleneiga meie kirjanike klubis La Cruzis ja sellest hetkest kui ma teda kohtasin, ta meeldis mulle koheselt. Mida siis pole meeldida? Tal on väga rõõmus energia, ja selles on ka palju tarkust ning ta tundub nii hooliv ja armastav nii mitmel moel.

Peale selle intervjuu tegemist ma austan teda veelgi rohkem ja kummardan, kuuldes tema elust ja kogemustest, millest ta läbi tuli ja ikkagi naeratb ja naudib oma elu täielikult. Ma loodan, et see inspireerib ka teisi lugejaid, et teha vajalikud muudatused oma elus, et elada elu, mis tundub täielik ja võibolla isegi osta tema raamatuid!

Palun loe, kommenteeri ja jaga, kuna see on üks moodus kuidas jagada head energiat, sagedust ja äratada seda maailma!

Joylene jagab oma lugusid oma juurtest ja oma lapsepõlve mõjudest. 

Enamuse oma lapsepõlvest ma tundsin nagu oleksin välja heidetud. Nagu ma oleks adopteeritud. Ma ei sobinud oma perekonnaga kokku ja nende paljude talentidega. Ma ei osanud ujuda, ega laulda, ega joonistada, muusikat mängida, uisutada, heegeldada, õmmelda, kitarri mängida. 

Ma väljendasin mõningaid isa jooni nagu klassi kloun ja talu abimees. Mul ei olnud kunagi probleemiks sõnnikut visata või töötada põlvini mudas. Mu õed ja vennad narrisid mind, et ma olen adopteeritud. Ma uskusin nende väiteid kuni ma sain üheteistkümne aastaseks ja sain näha oma sarnasust oma vanematega. Ma ei suutnud kunagi aru saada miks ma olin ilma talentideta. 

Kui ma sain kaheksaseks, siis mu ema andis mulle mu esimese päeviku. Mu kirjutamine tõi minusse elu. Istusin tundide kaupa üksinda, et kallata enda südamest ja hingest kõike sinna väiksesse raamatusse. Neljateistkümneselt ma olin oma päevikutega lõpetanud. Kuid isegi praegu kirjutan oma päevikusse iga päev. Ei siis ega ka praegu ma tunnen kõige rohkem elusana siis kui ma kirjutan. Mu ema rääkis mulle, et kui ma olin väga väike, vaevu rääkisin, siis kiikusin ette ja taha ning rääkisin lugusid oma kaaslasele kuni keegi tuli ja päästis teda mind voodisse pannes.

Ma arvasin, et mu saatuseks oli saada näitlejaks. Siis ma lugesin  Bleeding Heart  Marilyn Frenchi kirjutatud teost. Ma olin transformeeritud. Kõik mis ma suutsin mõtelda: Ma tahan seda teha, kirjutada raamatut ja puudutada inimesi oma proosaga. 

1980ndal aastal suri mu isa. Ta oli 56 aastane. Ma olin täiesti löödud. Ma nutsin aasta otsa. Ma ei kujutanud oma elu ilma temata ette. Kes päästaks mind? Kes kaitseks mind?

Ma polnud enam laps ja teadsin, et ma saan hakkama, jään ellu, aga ma mõtlesin, et kui ma kirjutaksin tema loo, siis ta saaks ta elada igavesti. Ma ostsin vana IBMi trükimasina, olin üleval kõik ööd kui mu pojad magasid ja hakkasin kirjutama oma esimest novelli Always Father’s Child (Alati Isa Laps). Seitse aastat hiljem ma kirjutasin ‘Lõpp’. 

See oli väga pahasti kirjutatud novell, mis ei näinudki ilmavalgust, aga see oli okei kuna ma olin juba täielikult konksu otsas. Koheselt alustasin oma teise käsikirjaga Dead Witness (Surnud Tunnistaja). Olin õppinud kirjandust Simon Frauseri Ülikoolis ja arvasin, et kui raske siis tegelikult on üks novell kirjutada?

Tuli välja, et väga raske. 

Vedas mul, et mu keskmine nimi on KANGEKAELNE (mitte päriselt).

Aga ma olen kangekaelne.

1975. aastal üks mu kirjandusõpetaja ütles mulle, et ma ei oska kirjutada ja ma ei tohiks kirjutada. Ta soovitas mul koju minna ja rohkem beebisid sünnitada. 

Peale kahtekümmet ülevaatamist, ilmus Dead Witness  2008. aastal – 26 aastat peale seda kui olin alustanud. Ma soovisin, et oleksin saanud oma kirjandusõpetaja  üles otsida ja virutada talle oma uue pehmete kaantega raamatuga. 

Mitte ainult ei olnud ma adopteeritud, tuli välja, et meie mõlema pere generatsioonis oli palju lugude jutustajajaid. Oma isa kaotamine andis mulle selle taipamise. Kuigi kumbki mu vanematest ei elanud kuni mu raamatu ilmumiseni, nad olid minu instrumendid, kes õpetasid mulle olema mina, mida iganes see tähendas.

Mu vennad ja õed ning mu vanemad, mu abikaasa, pojad, sõbrad – igaüks neist on inspireerinud mind suurel moel. See on nende armastus, mis aitas mind läbi pimedatest kohtadest ja pani mind uskuma, et ma võin teha mida iganes. Isegi raamatu kirjutada.

Mis on su suurim unistus praegu sinu elus? 

Et keegi võiks leiutada tableti, mida võttes ei ole vahet mida sa sõid. Sa ei võtaks kunagi kaalus juurde. Juustukook hommikusöögiks, lõunaks ja õhtusöögiks! Tooge see välja!

Mul on palju unistusi. Ma loodan, et mul saab see alati nii olema. Praeguseks ma tahaks elada Mehhikos täisajaga. Suvi – tulgu aga! Mulle meeldiks rannas jalutada, töötada oma järgmise novelli kallal samal ajal kui mu abikaasa istub mõned meetrid eemal ja loeb. Ma sooviks mäletada magusat talvelillede lõhna. Ma tahan elada Tennesse Willamsi näidendis.

Ma sooviks näha oma novelle filmideks tehtuna. Ma tean kahte kirjanikku, kes olid piisavalt õnnelikud, et seda kogeda. Ilma suure mõistatamiseta, ma eeldan, et see oli tõeliselt võimas kogemus.

Teine suur unistus: et kogu mu pere tuleks ja külastaks mind siin Buceriases. See kaos oleks päris imeline. 

Sinu võti et elada oma elu enda tingimustel? 

Ma usun, et sa oled mis sa mõtled. Kui see mis ma mõtlen põhjustab pahu tundeid enda kohta või kellegi teise kohta, siis ma võlgnen selle endale, et lõpetaksin sedamoodi mõtlemise.

Mul on isegi häbi seda tunnistada, kui palju aastaid mul võttis selleks, et seda välja selgitada. Liiga palju.

Mu vend ütles mulle kord, et mu isa imetles minu puhul just seda, et polnud vahet kui palju kordi mind maha tõmmati, ma tõusin alati püsti. See mõjutas mu elu väga sügavalt. 

Miks ma siin olen?

Et olla õnnelik.

Kuidas ma seda teen?

Kuulates oma sisemist olemist.

Kui ma olen millegi suhtes kahevahel ja kahtlen, siis ma küsin endalt ühe küsimuse.

Kas see teeks mind õnnelikuks? Kui see ei tee, siis ma ei tee seda. 

Ma ei räägi siin sellest, et olla isekas, julm ja mitte andestav. Kui ma olen tõeliselt õnnelik mida iganes ma teen, siis igaüks saab sellest kasu. Sama kehtib ka mu mõtlemise kohta. Kui asjad ei lähe  hästi ja ma tunnen ennast kurvalt ja halvasti, siis ma küsin endalt: 

Kas see mõte paneb mind tundma väärtuslikuna?

Kui see ei tee seda, siis ma lahkun (siin oma peas olemine).

Kui ma satun depressiooni ja kõik on ülevoolav (ja seda juhtub), siis ma näen seda kui märki, et olen paigast ära oma sisemise olemisega. Ma lõpetan fookuse valule ära, või siis ka sellele tundele ja naeratan. Ja ma ei mõtle siin vaid suunurkade tõstmist, vaid tõeliselt suurt NAERATUST.

Kas sa arvad et olen hull? Proovi seda järgmine kord kui sa tunned ennast halvasti. Sul ei pea olema põhjust. Sul pole vaja tabletti, või jooki. Lihtsalt lõpeta selle mõtlemine millest mõtled ja naerata ilma igasuguse põhjuseta! Toimib mu jaoks iga kord! Ma olen tuntud oma totaka naeratuse poolest.  

Mis on olnud su élu raskeim hetk ja kuidas sa sellest läbi tulid?

Oma isa kaotamine kui ma olin 30 -aastane. Siis me kaotasime ka Jacki aastal 1991 läbi autoõnnetuse. Ta oli vaid 23-aastane. Ma ei suutnud hingata. Ma kaotasin oma usu. Mul võttis kuid aega enne kui suutsin funktsioneerida. Aga mul oli veel neli last ja abikaasa, kes mind vajasid. Nii, et ma pöördusin kirjutamise poole. Ma väljendasin oma kurbust läbi väljamõeldud lugude. 15 aastat hiljem kui ma arvasin, et olin leppinud Jacki surmaga – me kaotasime ta kaskiku Jody. Jody suri 39-aastaselt tänu südame- rikkele.

Ma teadsin, et ma ei suudaks seda läbi töötada üksinda, nii et ma liitusin grupiteraapiaga. Siis ma lugesin  Sylvia Browni. Siis ma õppisin idamaade religioone. Täna ma tean, et meie kaksikud on edasi liikunud teistesse dimensioonidesse. Kutsu seda taevaks või mis iganes. Nende vaimud on juba kuskil mujal. Surm ei olnud nende lõpp. 

On väga raske tunda enda üle kahju kui oled oma armastatud lapse kaotanud, kui saad aru, et nad ei ole siin kus ma neid näha saaksin. Nad on seal kuskil. 

Kui sa oled kunagi olnud kellegi juures siis kui ta lahkub siitilmast, siis võibolla tundsid kuidas energia lahkub nende kehast, täidab ruumi sinu ümber ja siis liigub edasi. Sa võid isegi nende vaimu kuulda lahkumas kehast. Loomulikult, ma ikka veel leinan. Aga ma olen tänulik iga päev, et ma sain neid armastada, isegi kui ma arvan, et seda polnud piisavalt kaua. Ma olen parem inimene kuna ma armastasin neid. 

Mis on sinus elus kõige inspireerivam hetk olnud?

Emaks olemine. Ei ole midagi muud nagu see. Laste omamine on võrdväärne armastusse uppumisega. Emaks olemine muutis mind igaveseks. Ma ei oska välja mõelda midagi veelgi võimsamat kui mu tunded oma poegade suhtes. 

Raamatu ilmumine oli väga eriline. Ma veetsin pea 30 aastat sellest unistamisega, olin nagu sünnitusvaludes, et minu raamat ära trükitaks. Ma lausa anusin, et seda tehtaks. Siis kord jalutasime ühes raamatupoes koos minu sõbrannaga, kuskil 700 km kaugusel mu kodust. Mu sõbranna vaatas korraks ülesse ja karjatas. Ehmatas mind peaaegu surnuks. Siis ta suunas käe minu mõlema raamatu suunas. See oli täiesti sürreaalne. Õnneks oli tal kaamera kaasas.

Sinu suhe rahaga?

Mulle raha meeldib. See kuidas ta mu käte vahel on ja tundub. Mulle meeldib kuidas see lõhnab. Mulle meeldib kui rahatähed on täiesti uued. Krõbisevad. Mulle meeldivad ka vanad, mida tegelikult saaks sirgeks triikida, aga siis ei triigi kuna su pere vaataks sulle imelikult selle peale. 

Parim asi raha suhtes: isegi kui sa saad rohkem ei võta sa seda ära teistelt, osa saamaks oma osast. On olemas piisavalt palju raha, mis on ringluses kõigi jaoks ja alati saab olema. Kui sinul on raha, ei mõjuta see minu raha omamist ja vastupidi. Kas see pole imeline? 

Mis on sinu jaoks finantsiline vabadus? 

Ma pole sellele mõelnudki. See on imeline. Ma arvan, et mul peab siis olema okei. Ma pole mingil juhul rikas, aga mul on alati piisavalt. Mu abikaasa vahest muretseb. Ma ütlen talle: ‘Millal on meil kunagi mitte piisavalt olnud? Kui meil on millegi jaoks raha vaja, kas oled tähele pannud kuidas see meid üles leiab? Muretsemine on rumal, kas sa ei arva nii?’

Kuidas sa ennast üleval pead?

Mu abikaasa saab hea pensioni, lisaks on tal alati mingi tööots käimas. Ta teeb palju puhastamist erinevate suurte masinatega. Ta müüb ka küttepuid. Ta on 70-aastane ja ta on rohkem energiat täis kui osad pool tema vanusest mehed. Ma saan ise väikse pensioni ja vahest imeliku autoriõiguse tasu. Hiljuti sain tasuna 21.75 dollarile, e-raamatute Dead Witness müügist ja ma ostsin kohe ise uusi raamatuid!

Ma sooviks tegelikult oma elu lihtsustada, oma hambad korda teha, võibolla saada korralikud prillid ja sellise funki juuksestiili. Võibolla roosakaspunase ja laimi rohelise laikudega. Mis sa arvad? Ole aus.

—

Ma soovin tänada oma lugejaid. Olen mõnedest neist kuulnud viimaste aastate jooksul; mul on olnud au kohtuda mõnega neist. Mitte hetkekski ei ole ma neid unustanud. Ma mõtlen neist iga kord kui ma järjekordselt töötan oma käsikirjaga. Ma pole kirjanik ilma nendeta. Ja kindlasti mitte poleks ma saanud oma raamatuid ära trükkida ilma nendeta. Neil on minu austus ja tänu alati.  

Kuigi mu novellid panevad fookuse väga tumedate teemade ümber (nagu lapse ja vanema suhe, surm, julmus) – annavad mu lood alati lootust. 

Inimesed maksavad head raha mu raamatute eest ja ma arvan, et ma võlgnen neile selle, et saan nende meelt lõbustada, hirmutada, õrritada ja jätan neid veelgi rohkem tahtma.  

Ma usun ka, et igaüks saab olla nii õnnistatud nagu mina olen. Sul on vaja vaid uskuda, et sa saad olla vääriline. Sa pead teadma, et see et sa oled õnnelik, ei võta kellegi teise õnne ära. Alati on piisavalt kõike ja kõigile. 

Midagi veel? 

Kogu mu elu on mu motto olnud: ära kunagi anna alla ja alistu. Aga ma ei väsi seda kordamast. Meie ülesanne siin olemiseks on olla õnnelik. Kui see paneb sind kulmu kortsutama, võibolla on siis aeg peatuda ja endalt küsida: miks ma ei võiks olla õnnelik? 

Kuidas sa Crystalit tunned? 

Ma kohtasin Crystalit Novembris 2015, meie esimesel kohtumisel La Cruzi Kirjanike Grupis.  Kohtumine toimus purjeklubis, kus me olime ümbritsetud sadama ilust: imelised purjelaevad ja ilus Banderase Laht. Sel päeval Crystal jagas oma blogi kirjutist ja ma olin väga üllatunud, tema tarkuse ja selguse osas, mis tema sõnadest kajastus.