Emadepäeva mõtisklusi…
Mul on emadusega segased lood. Palju haavasid. Ma pole olnud musterema. Ma olen palju kordi kõikide oma valikute eest hukka mõistetud. Aga ma olen olnud ema nii mitmel erineval moel ja isegi kui mitte perfektne olen jaganud oma armastust ja hoolt nii paljude inimeste ja olendite ning ka loomadega igal pool kus ma seiklen;)
Istusin eile öösel täiskuu all siin oma Mehhiko majakese ees koos väikse kiisuemmega, kes just jäi oma kiisubeebidest ilma. Õigemini oli aeg käes kiisudele leida uus kodu, mida me ka tegime. Ta nuttis oma kassinuttu ja märkamatult tulid minulegi pisarad silma. Kassiemme nimi on Gatita ja ta on selle majaomaniku kass, kuid tema jättis ta lihtsalt siia maha peale seda kui ta lahkus Mehhikost (mis on siin väga tavaline teema).
Kui meie siia kohale jõudsime detsembri lõpus, jõlkus ümber maja 3 kassi. Mina ei ole väga selle poolt, et hulkuvaid kasse toita, aga Michael uuris asja ja tuli välja, et üks oli omaniku kass ja teised lihtsalt olid valinud selle maja omale peatuspaigaks. Naabrimees oli siis kasse hakanud toitma perenaise äraolekul. Kui meie siia jõudsime siis Michael võttis selle kassiteema ise üle.
Ühel päeval oli emase kassi kõht ripakil. Selge oli see, et oodata oli kassipoegasid. 
Natukese aja pärast jäi kõht väiksemaks ja siis ta tõi paari nädala pärast oma pojad meie õuele. Sedasi oli meie kolmest kassist korraga viis saanud. Michael organiseeris neile kohe kasti kuhu nad paigutada ja Gatita seadis end mõnusalt sisse.
Seejärel ehitas Michael terve ‘kassiaia’ nii, et kiisud saaksid turvaliselt kasvada ja õppida käima, jooksma, ronima. Ja vaikselt õpetas ta nad liiva sisse pissile ja kakale nii nagu ka tahket toitu sööma. Kaheksanda nädala ajaks olid kassid juba täitsa iseseisvad. Imesid küll ka veel emapiima, aga said juba ise täiesti hakkama.
Oli aeg hakata kassidele kodusid otsima. See protsess pole siin Mehhikos üldse lihtne kuna kasse ja koeri on ülearu igal pool. Kõigepealt üks huviline tuli, aga seejärel mõtles ümber. Siis tuli uus huviline, kes arvas, et kui need kaks kassi on väga heasti juba koos harjunud, ta võib võtta kaks kassi. Ja sedasi saigi kassipojad edasi toimetatud.
Kui ma olin väike tüdruk siis mul oli üks punane kass, aga teatud olukorra pärast pidime me ta metsa viima. Kas ja kuidas ta seal ellu jäi ei teagi. Kassid on tegelikult väga targad ja tavaliselt valivad ja leiavad endale koheselt uue kodu. Loodan, et ka tema seda tegi. Nüüd võibolla oli minu aeg vana kassikarma heastada nende kiisudega.
Kui Michael lahkus siis temagi poetas mitmeid pisaraid kuna kiindus kiisudesse nii sügavalt. Kui Michael oli lahkunud siis nutsin ma mitte ainult tema lahkumise pärast vaid ka kasside pärast.
Emata kasvanud
Istusin seal täiskuu all ja mõtlesin üldse emaduse kui teema peale.
Minu emalt võeti emaõigused kui ma olin 12 -aastane – kuna ta jõi nii palju, et ei suutnud enam mu õe eest hoolitseda. Mina elasin juba oma isa ja vanaemaga koos 6-aastasest alates. Ükskord ma ka põgenesin ema juurde. Mäletan mul oli 5 kopikat bussiraha. Kui ma ema ülesse leidsin, siis muidugi ta tõi mu tagasi vanaema juurde. Vanaema juures oli ju kõik hästi – katus oli pea kohal, toit oli laual, riided olid seljas. Vanaema ikka väga pabistas minu pärast ja tal olid üsna selged piirid ja reeglid paika pandud kas ja mis sobib ja mida tohib ning kuidas. Ta armastas mind omal moel ja tegi seda südamest ning hästi. Mina aga igatsesin vabadust, mida kogesin emaga olles.
Vanaemal endal sündis kolm poega ja ta soovis tütreid. Minu puhul sai ta esimese tütre ja kui mu õde ka meie juurde tuli – oligi tal kaks uut tütart. Mu õde oli meiega vaid lühikest aega, sest läks kohe peale üheksandat klassi Tallinna kokakooli õppima. Mina lõpetasin keskkooli ja suundusin peale seda Tallinnasse.
Ma ei näinud oma ema pea 10 aastat. Ühel päeval nägin teda rattaga sõitmas ja palusin oma partneril auto peatada. Mu poeg oli siis vist 2-aastane. Ma tulin autost välja ja ta ei tundnud mind ära. Tal ainult pisarad voolasid mööda põski alla. Ma tutvustasin talle oma meest ja oma poega. Ta kutsus meid enda juurde. Seal polnud midagi väga muutunud. Elamine oli kitsuke ja mitte väga korras. Aga ma sain tema aadressi ja hakkasin talle kirjutama. Ma nii vajasin oma ema tuge kui ma olin rase ja ise sünnitasin. See oli nii kurb, et teda ei olnud sellel hetkel minu elus.
Mul pole endal mitte ühtegi füüsilist pilti oma emast. Vanaema pildikastis mõni veel leidub. Mingi hetk kui ma sinna jõuan lisan siia ka pildi.
Ema surm
Kuskil 10 aastat hiljem sain Norras õppides teate, et ema surnukeha on leitud jõe äärest. Ema maeti kiiresti ja tänase päevani ma isegi ei tea tema haua asukohta. Peale tema surma läksin mitme selgeltnägija juurde. Üks rääkis, et ema oli purjus olnud ja sattunud kaklusesse, misjärel ta hakkas kellegi eest ära jooksma. Komistas raudtee äärde pikali ja siis tuli rong, millelt ta sai tõuke. Kuna arvati, et see näeb kahtlane välja, viidi ta jõe äärde ja lavastati enesetapu moodi uppumine. Ema andis sõnumina teada, et talle oleks oluline, et ma leiaks tema abielu sõrmuse ülesse. Minu jaoks see oluline ei olnud, seega sõrmuse asukoht on tänase päevani teadmata.
Ma ei tea kas see tõesti nii oli, aga kurb lugu.
Minu emaks kasvamise lugu
Kui mina ja minu poja isa lahku läksime, siis see oli väga karm kuna tegu oli minu lapsepõlvearmastusega, keda ma juba jälgisin viie aastasest peale. 12-aastaselt tegime oma esimese põsemusi ja seejärel kohtusime saatuse tahtel uuesti ja armusime täielikult kui ma olin 18-aastane. Meie kooselu kestis 4 aastat. Selle lagunemisel oli palju põhjuseid. Korraga ei olnud mul ei kodu ega midagi. Lahkusin mõne kohvriga Tallinnasse. Võtsin alguses oma poja Sandri kaasa.
Aga oli suvi ja talle oli raske lasteaia kohta leida. Kui tuli välja, et teda hoidnud lapsehoidja oli kodust ära jooksnud ja politsei otsis teda taga, pidin ajutiselt Sandri viima tagasi ta isa juurde. Temal oli korralik töö, korter ja kõik mis eluks vajalik olemas. See oli alguses vaid ajutine olukord. Seejärel sain ma Taani rahvaülikooli stipiendiumi ja olin seal ära 6 kuud. See oli kõige raskem aeg. Ma olin enne seda Sandriga koos olnud 24 tundi iga päev. Ja korraga teda ei olnud enam minuga. See oli selline tunne nagu mingid kehaosad oleks ära lõigatud. Ma nutsin iga päev tundide kaupa. Mind ümbritsevad inimesed ei saanud aru mis minuga lahti oli.
Kui ma tagasi tulin, ei olnud mul ikkagi kerge tööd leida. Lõpuks sain tööd lapsehoidjana Norras. Enamus mu lähedasi mõistsid mind hukka, et endal laps hoidmata ja nüüd läheb teiste lapsi hoidma. Läksin selleks, et ennast leida, tõestada ja paremat tulevikku luua nii endale kui ka Sandrile.
See oli väga õige otsus. Ma olin ära Norras ja Lõuna Aafrikas kokku 8 aastat. Sellel ajal kui Norras elasin käisin Eestis nii tihti kui sain ja aitasin Sandrit riiete ja muude kuludega mis ekstra vaja oli. Mingist hetkest hakkasin talle ka taskuraha andma. Ühel hetkel kui olin tagasi Eestis ja mu elu oli paigas – oma firma, töö, elukoht ja kõik muu – siis Sander otsustas, et tahab oma kooli ära lõpetada isa juures kuna tal seal ka palju sõpru.
Kõik need aastad tundsin ma süüd, et olen paha ema, kuigi olin Sandri jaoks olemas nii palju kui suutsin. Veetsin alati üsna palju aega nii kui võimalus oli ja tuli. Meil oli väga palju seiklemisi Euroopas kui Sander oli 9- ja 10 -aastane. Käisime Norras, Rootsis, Soomes, Portugalis, Tenerifel ja Kreetal. Need tegid Sandrist väga julge poisi kes juba 12 aastaselt oskas nii mõnegi lause inglise keeles kokku veerida;)
Aastate pärast tekkis aga raske hetk kui kõik jooksis Sandri jaoks kokku. Ma tulin kiiremas korras Eestisse ja veetsin 4,5 kuud Sandriga, et aidata tal leida oma uus suund. Selle aasta jooksul ta proovis kokakooli minna, millest aga ei tulnud midagi välja. Aasta hiljem jõudis ta tõdemusele, et ilma hariduseta on raske saada elus heale järjele ja läks tagasi kooli ja tööle.
Selle aja jooksul oli aga meil mitu väga sügavat vestlust ja ühe selle vestluse ajal ütles Sander, et emps, sa ei pea enam ennast halvasti tundma. See, et sa tulid teisest maailma otsast (olin siis Mehhikos) minu juurde ja jäid siia ekstra ajaks, et ma saaks rajale – see korvas kõik. Kivi langes südamelt…
Meil on Sandriga olnud väga sõbralik suhe. Ma tunnen, et ta on minu sõber ja kaasvõitleja. Kui ma olen temaga koos – mul on alati väga lõbus.
Sander on väga heasüdamlik noormees ja väga abivalmis kui teda sõbralikult kaasata projektidesse. Samuti on Sander mulle õpetanud ennast kehtestama. Eks on olnud ka keerulisemaid ja raskemaid aegu, aga tänu temale olen ma see kes ma olen ja täna siin kus ma olen. Sander on olnud minu ankur. Minu põhjus miks ma pole alla andnud.
Enesetapu hetked
Olen ka ääretult tänulik ta isale ja uuele naisele, kes tema eest hoolitsesid kõik need aastad. Mäletan kui me lahku läksime tema isaga, siis ma mõtlesin teha enesetappu. Ma helistasin usaldusliinile ja avastasin selle kõne ajal, et ma proovisin meie suhet päästa hakates tegema kõike mida ma teadsin, et mu partnerile meeldib, et ma oleksin või teeksin – isegi kui see polnud mina. Niimoodi toimetasin ma päris mitu aastat. Seega – mind ennast polnudki enam alles. Ma mõtlesin ka, et Sander pole ju millekski süüdi. Sander jääb siis täitsa ilma emata. Et parem ikka kui ema olemas – vähemalt skypi teelgi saab kätte ja vahest näha ja toetada. Ja ma ei teinud sel korral enesetappu.
Ka hilisemas elus on mul olnud hetki kus ma olen endaga kokku jooksnud ja pole olnud võimalust täielikult näha valgust tunneli lõpus ning mul on olnud väga nõrgad toetussüsteemid inimeste näol. Iga kord kui ma olen jõudnud selle mõtteni – siis on Sander mind mõttes peatanud. Ma sain aru, et Jumal saatis mulle Sandri, et ma rajal püsiksin. Sander on mulle veel õpetanud väga paljut. Ma olen parem ema ja naine just tänu temale.
Nüüd on minu eesmärgiks luua endale uus kodubaas, nii et ka Sander saaks mingil hetkel kas sinna toimetama tulla või siis kasvõi külla tulla kui ta ei vali seal elada. Ja samuti on minu eesmärgiks olnud leida mees ja kuningas, keda saan talle uhkusega ette näidata. Minu partnerlussuhted viimase 16-aasta jooksul on olnud väga keerulised ja ükski neist ei jäänud püsima. Nad olid kõik ettevalmistavad suhted minu ja Michaeli jaoks. Nüüd on aeg Sandrile näidata minu kuningat. Ja Sandril on minu kuningalt väga palju õppida.
Abort
2011 aastal pidin tegema abordi. Juhtus nii, et vaid paar päeva hiljem suri äkitselt mu isa. Kuna ma kaotasin kaks kallist inimest nii lähestikku – tegelesin peale seda peamiselt oma isa leinamisega ja beebi teemad pakkisin sügavale endasse – nagu seda poleks olnudki. See abort oli väga hull, kuna ma oleks peale seda peaaegu surnud kuna tekkisid põletikulised protsessid ja veremürgitus. Peale seda kartsin üldse meestega seksuaalselt kokku puutuda, kuna see negatiivne kogemus tegi väga ettevaatlikuks. See beebi oli valinud mu oma emaks, aga ma olin täiesti üksinda – ilma isegi võimaluseta lapse isaga kontakteeruda ja tulevik tundus must ja pime.
Ümberhäälestus
Käisime eelmisel nädalal Michaeliga Guadalajaras, kus me saime oma kukla ümberreguleerimise tehtud. See tõstatas taas kord ülesse sünnituse, lapse teemad ja ka abordi teemad. Vaatasin bussis filmi antud teemal ja see tõmbas kõik vanad haavad lahti. Me sõlmisime kokkuleppe selle beebiga ja ma pole tundnud süüd, sest ma tõesti polnud tol hetkel valmis uue lapse vastuvõtmiseks oma ellu, aga see on suur protsess kogu kehale, vaimule ja meelele, mis võib võtta aastaid, et terveneda. Olen peale seda olnud väga emotsionaalne ja palju nutnud. Ma olin isegi nutu nii ära pakkinud, et ei lasknud sellel välja tulla. Kukla ümberreguleerimine oli väga valus ja see valu oli isegi suurem kui sünnitusvalu. Aga nüüd tundub, et kõik on paremini paigas ja pea isegi tundub selgem olema. Siinsed kassipojad jätkasid minu haavade protsessimist. Olen neile väga tänulik. Nende tingimusteta armastus avas minu südames mitmeid kinni külmunud osasid.
Tänulikkus
Nii et täna 20,5 aastat peale Sandri sündi ma tänan seda hetke kui Sander valis mind oma emaks. Ma olen teinud endaga väga palju tööd selleks, et murda muster kus ema peab lahkuma ja lapse maha jätma.
Samas jällegi võibolla on kõik ette määratud ja minu ülesandeks oligi Sander ilmale tuua ja olla talle boonusema nii, et ma saaksin tegeleda kõige sellega, millega ma olen tegelenud?
Me ei tea täpselt kunagi mis on vaimu täpne plaan. Igal juhul isegi kui ma vahest sõdisin selle vastu olen ma täna siin tänulik selle üle. Ja kuigi ma ei ole tähistanud ühtegi emadepäeva oma elus peale Sandrist lahkumist koos temaga, tean et ühel päeval me teeme seda koos ja tähistame täie hooga.
Minu blogi täna on kõigile neile emadele, kes on midagi sarnast läbi kogenud ja kes on ka kannatanud selle välise projektsioonide laviini all.
Me oleme kõik emad – pole vahet kui head või halvad. Me oleme olnud kanalid, et tuua siia maailma uus elu. On aeg endale õlale patsutada ja isegi kui me pole olnud perfektsed, oleme kõik proovinud anda oma parima. Oleme kõik aasta emad. Pole vahet kas abielus või mitte – kas koos oma lapsega või mitte.
Ma olen õnnelik, et olen saanud panustada ühe lapsega oma elus sellele planeedile. Ülejäänud lapsed on olnud minu Auratransformatsiooni beebid nii nagu ka Wantra beebid. Ma tunnen, et oma elus ma rohkem füüsiliselt lapsi sünnitada ei soovi, kui siis vaid projekte ja raamatuid ning ärisid.
Ma õnnitlen ennast selle emadepäeva puhul ja kõiki teid, kes te olete juba emad või emaks saamas või sellest mõtisklemas. Peale sünnitust sai minust tõeline naine. Kõik minu olemuses ja elus muutus. Ma hakkasin vastutama, hakkasin toimetama teadlikumalt ja minust sai täiskasvanu. Olen tänulik endale suurima kingituse eest, mis minule minu poeg on ja ka oma eksmehele, ilma kelleta minu kingitust ei oleks olemas.
Imelist emadepäeva kõigile!
Ilusate ja soojade emadepäeva kallidega siit Mehhikost!
Tänud Ka Michaelile, kes on mind inspireerinud saama paremaks naiseks ja kõigile neile meestele, naistele ja suhetele, kes on olnud minu teel ja mind õnnistanud;)
Vaatamata kõigile raskustele on minust kasvanud heasüdamlik ning armastav naine.
Minu vanemad on praeguseks mõlemad surnud, aga teile, kellel vanemad veel elus on – panen südamele – et isegi kui nad pole perfektsed, võtke neid südamega ja armastusega – sest nad on teil olemas. Minul ei ole oma isa või ema käsi võimalik enam hoida, ega nende silmadesse vaadata. Õnneks on universum kinkinud mulle palju inimesi mu ellu, kes on väga hoolivad ja võiksid olla minu asendusvanemad. Ma olen armastusega ümbritsetud ja üks väga õnnelik inimene. Ma soovin seda ka kõigile oma lugejatele.
Kui see lugu puudutas sind, siis jaga seda ja kommenteeri kuidas on sinu lugu oma emaga või vanaemaga?
