Mõtisklen siin eestlastest kui rahvusest ja meie kultuurilistest omapäradest. Paljud arvavad, et mina, kes ma praegu Eestis alaliselt ei ela, ei tohiks sellel teemal üldse sõna võtta. Antropoloogilisest lähtepunktist võetuna on mul just sõnaõigus kordi suurem, kuna ma elan sellest kodusest keskkonnast väljas, siis tekib paratamatult selgem pilt kas ja mis toimib ja mis mitte ning mida võiks muuta.
Antropoloogias kutsutakse seda kui oled ühes kultuuris liiga kaua kohapeal sees – ‘kultuuriliseks pimeduseks’ – ehk kui sa oled millegi keskel ei pruugi sul olla piisavalt kas siis vahemaad või eraldatust, et aru saada paremast üldpildist kui ka detailidest. Antropoloogia pakub seda vaatenurka, mille kaudu saame jälgida ja mõista erinevaid kultuure ja inimeste käitumismustreid palju paremini. Antropoloogia on inimeseõpetus ja kus iganes on inimesed – seal on antropoloogia. Mina õppisin antropoloogiat kokku viis aastat ja tunnen, et Hawaii toob mind selleni uuesti tagasi.
Varsti on tulemas Hawaii Ookeani Filmi Festival ja ainult programmi lugedes hakkab süda kiiremini põksuma. Meenuvad Tromsö Ülikooli ajad kui Tromsö Filmifestivalil osalesime. Minu unistuseks oleks ka tulevikus produtseerida mõni uus dokumentaalfilm teemadest, mis inspireeriks ja toidaks inimesi seestpoolt välja.
Olen nüüd siin Hawaiil olnud kõige pikemalt oma eelnevate külastustega võrreldes. See on minu viies kuu Hawaiil. Korraga olen siin eelnevalt olnud vaid kolm kuud. Vahe on väga suur. Olles siin pikemat aega, hakkan ka aru saama hawaiilaste kultuurist, nende valupunktidest ja ka haavadest. Hawaiilaste ajalugu on väga paljuski sarnane meie omaga. Nii nagu meiegi, kaotasid ka nemad oma riigi teisele maale. Praegune Mauna Kea protsess võib tekitada päris suure uue ülestõusu ja võibolla on siis neil midagi ka meilt õppida – näiteks kuidas meie oma laulva revolutsiooniga oma maa tagasi võitsime.
Minu eestlaseks olemise käitumismustreid on aidanud veelgi paremini mõista minu praegune abikaasa Michael, kes on ameeriklane ja kes on mulle andnud väga palju tagasisidet nende teemadega ja tänu kellele ma olen täna palju parem eestlane. Olen nüüd veelgi rohkem globaalne eestlane. See tähendab, et ma olen arvestavam, viisakam ja tähelepanelikum mida ja kuidas ma ütlen ja kuidas ma ennast väljendan. Eestlased võivad oma väljendusvormilt sageli olla väga otsekohesed ja ütelda asju ilma ilustamata – nii nagu nad on. Kui meil teist kultuuri võrdluseks pole, ei tule pähegi, et mõne teise inimese jaoks võib see olla natuke ehmatav või harjumatu.
Eesti ja hawaii keele seos
Minu teooria on ka see, et mingi seos on eesti keelel ja hawaii keelel. Hawaii keeles on väga palju sõnu, mis on nagu otse kopeeritud eesti keelest – nagu ahi, kala, kali, punaluu, ihu, nui jne. Võibolla seiklesid meie eestlastest esiisadest viikingid siia juba väga palju aastaid tagasi ning poetasid siia oma keelesugemeid? Kes teab? Võibolla ajaga kadus õige tõlgendus? Isegi kui paljude sõnade tähendused on teised kui eesti keeles – on see väga müstiline, et teisel pool maakera, kohas kus Eestiga otseselt seost ei ole on sõnad sarnased ja tunne siin olla nii kodune ja isegi lausa selline, et enam mitte kuskile reisida ei tahagi. Hiljuti kohtasime ka rannas paari eestlast kes olid saart külastamas. Ka nemad tundsid seda kodust tunnet ja väga tugevat magnetit, mis kohe siia tõmbas.
Eestit mõjutanud väliseestlased
Läbi aegade on tegelikult just ka väliseestlased suuremal või vähemal määral mõjutanud Eestit. Iseasi kas seda on tähele pandud ja seda ka siis ametlikult tunnustatud. Mis kaugel ja silma eest ära, sellega eestlasel asja ei ole, kui just tõeliselt silma kriibib… Paljud neist on ka jõudnud suurema tähelepanu ja ka avalikusse ette (nagu Neeme Raud, Toomas Hendrik Ilves jne).
Uus kvaliteet eestlaseks olemisele
Üks asi mida eestlased rahvusena võiksid juurde õppida – minu arvamuse kohaselt – on positiivne tagasiside, komplimentide ütlemine ja kui teisel läheb hästi – siis talle ka südamest kaasa elada. See pole meile kultuuriliselt omane ja iseloomulik. Mitte ainult ei tõmba me iseendile vett peale (kogemus peale viimast Ironmani kus üks osaleja ei olnud rahul iseenda saavutustega ja seda lausa avalikult jagas) vaid me ka teeme üksteist maha ja räägime selja taga kuulujutte kui toetame ja tõstame üksteist ülesse.
Kui ma olen promonud oma eestlastest kolleege või kliente siis mis te arvate kui paljud on vastanud samaga? Väga vähesed. See lihtsalt pole enamusel eestlastel veres.
Aga seda kõike saab muuta. Küsite miks on vaja seda muuta? Kui tahame rahvusena suures globaalses muundumiste keerises ellu jääda siis arvan see on üks olulisematest muudatustest, mis tuleks sisse viia ja mis aitaks meil globaalses virvarris ellu jääda. Seda enam, et maailm muutub palju läbipaistvamaks igal tasandil ja iga hetkega.
Headele uudistele kaasaelamine
Minu oma FB seinal kus jagasin oma uut uudist on pea 80 aktiivset kaasaelamist praeguse seisuga (ca 20 tundi tagasi postitasin). Tegin selle postitusega ka eksperimenti erinevates teistes sotsiaalmeedia kohtades, kus on palju eestlasi. Võibolla tõesti pole inimesel aega sinna postituse alla panna oma mõtet aga kommentaarid olid väga visad tulema.
Sageli aga on tegelikult ju eestlane pigem kade teise peale kui see et kui näeb, et teisel läheb hästi, et siis elab kaasa ja on heameel selle üle ning siis julgeb seda ka avalikult välja näidata. Vahest on tunne, nagu arvataks, et see võtaks tüki küljest kui seda teha.
Energeetiliselt kui aga elame teisele positiivselt kaasa ja ütleksime vaikselt isegi – mis oleks selleks vaja et ka minul nii hästi või paremini läheks? Siis see energia paljuneks ka meile endile. Kui me kadestame ja ei jaga seda energiat ja voolamist, siis me vähendame energiat ja see ei paljune. Siis me anname energiatele sõnumi – temal on ja minul ei ole… Kui me aga mõtleksime nii et me oleme kõik üks – kui temal on – siis ka mina saan seda energiat endale kopeerida ja saan ka seda kogeda ja seda mulle sobival moel.
Väga paljud eestlased pole veel ikka väga teadlikud energeetilise ja mateeria seostest ja kuidas üks mõjutab teist ja kui tõesti teadlikult energiatega ümber käia siis see loob ennast just nii et see toetab ka sinu elu ja sinu unistusi ning nende materialiseerumist.
Mul oli heameel kogeda näiteks kuidas selle aasta amatöör võistleja Ironman Kristjan Melikov sattus siia ilma suure ponnistuseta. Kulges kergusega ühelt võistluselt teisele kuni tuligi vajalik võit mis ta lupsti Hawaiile potsatas. Võistlus läks väga hästi ja ta jäi ka ise tulemusega rahule. (Kristjan on paremapoolne mees pildil).
Kui me saame aru eestlastena, et me pole ükskikud saared, et ühtsuses ja ühes hingamises ja toimetamises peitub jõud, siis jõuame ka sotsiaalse kultuurina maailma esitippudesse.
Näiteks siin Hawaiil kutsutakse ‘sisserännanuid valgeid inimesi’ ‘haole-deks’ – mis tähendab, et see on inimene kes ei hinga, kes ei hinga teadlikult. ‘Ha’- hawaii keeles tähendab elu hingust, mida siis Hawaii saarelt omavahel ohtralt jagatakse koos loomises ja tegutsemises. Kui inimesed tulevad hawaiilaste ‘ohanas’ (peres) kokku siis nad hingavad ühes nagu üks pere. Mida see tähendab?
Nad saavad aru, et käsi peseb kätt – et kui mul on hästi siis on hästi mu perel, mu vennal mu õel ja ka naabril. Selline ühtsuse ja kaasamise kultuur on midagi mida eestlastel pole väga olnud või kui siis väga vähesel määral ja väikestes külades või saartel. Jah kindlasti muinaseestlased võisid sel kujul elada ja toimetada, aga kui palju on sellest tänapäeval eesti kultuuris järgi?
Millal teile viimati teie naaber ananassi (või eesti kontekstis kartulikoti või kaalika) ukse taha pani või pakkus sõbralt saadud värsket kala (tasuta!!!)?
Kui ma elasin paar kuud Londonis sain pidevalt kommentaare, et ma olen nii julm ja pole üldse viisakas inimene. Tegelikult oli tegu minu eestlasest viisakusega – mis tähendab et ma ei ütelnud iga asja peale palun ja aitäh nii nagu ka ei arvestanud kõigega ja kõigiga kogu aeg. Ma olin lihtsalt pesuehtne eestlane.
Järgnevatel aastatel hakkasin seda jälgima kõikide eestlaste puhul ükskõik kus ma viibisin, ka nende puhul, kes olid elanud juba aastakümneid välismaal. Tõdemus oli see, et isegi need kes olid pikemalt välismaal olnud, ka nemad omasid veel mitmeid ‘julme ebaviisakaid’ mitte kaasavaid eestlaslikke käitumismustreid. See on meile emapiimaga kaasa antud aga see ei tähenda, et me peame sellega surema.
Meil on võimalus see ümber õppida. Kui ma ise töötasin ühe multimiljonäriga koos, siis tema andis mulle ‘arvestamise harjutuse’ mille kohaselt ma pidin panema tähele kui mul tekkis ‘arvestamise võimalus’ ennast ümbritsevate inimestega ja kuidas ma seda siis teeksin. See kestis vaid nädala aga kui ma peale seda mõned kuud hiljem tulin tagasi Eestisse ja selle seal praktikasse panin – sain pidevalt kommentaare – et mis mul viga on? Et rahune maha… Ehk siis ära arvesta minuga, las olla asjad nii nagu meil on olnud.
Kui me ei arvesta teistega teadlikult läheb kogu suhtlemine kohe ‘eeldamise’ peale ja seetõttu loob see ka kohe suhtlemisse lühiseid – kuna väga vähesed on juba võimelised lugema teiste mõtteid ja soove ilma neid verbaalselt kuulmata.
Mõtlesin täna jällegi eestluse peale. Miks on meie head soovid sellised – kui keegi saab uue auto – üteldakse – nael kummi või kui lähed kalale – kivi kotti – selle asemel võiks ju ütelda: ‘Imelisi seikluseid sulle uue autoga’ või ‘palju kalu’.
Aga nagu üteldakse väljendab keel meie kultuuri, seega seda on huvitav tähele panna ja ka siin läbi viia kaasajastus. Oleme küll esirindlik maa IT alal, aga sotsiaalses kultuuris annab ikka päris kõvasti veel kaasajastada. Võibolla mõned eestlastesst IT mehed ja naised saaksid isegi välja töötada eestlaste viisakust suunavad äppi tehnikad?
Sedasorti ütlemised (kivi kotti jne) kuidagi iseloomustab seda eestlaslikku kibestumist ja sarkasmi, mis meisse on kogunenud aastasadade kaupa kuna meist on üle sõidetud ja eks me ikka ise oleme ka lasknud sel juhtuda. Kui me ikkagi igaüks individuaalselt ennast kehtestaksime kogu aeg ja regulaarselt, siis ei ole võimalik, et meid ka rahvusena kaardilt pühitakse.
Võibolla eesti rahvus püsibki just tänu neile indiviididele ja gruppidele kes juba vanasti teadsid, et enda eest peab seisma?
Ma ei mäleta näiteks koolist mitte ühtegi tundi kus mulle oleks õpetatud kuidas enda eest seista või ennast kehtestada. See tuli ikka kõik õppida katse-eksitus meetodil läbi aastate ja elukogemuste. Eestlastele on ju loomupärane ka see, et tahame asju raskelt teha – nagu see siis annaks meile mingi tiitli või medali.
Kodused märkamised
Seega minu soov või palve oleks kõigile – pane tähele kui palju sa annad positiivset tagasisidet ennast ümbritsevatele inimestele ja kas sa annad seda selle eesmärgiga, et midagi kohe tagasi saada või lihtsalt südamest.
Eestlastel on ka väga sisse juurdunud väga detailne mõõtmine – mina annan sulle kaks eurot, sina annad mulle kaks eurot tagasi ja võibolla intressid ka veel peale.
Aloha andmine tähendab seda, et annad südamest ja tead, et kui ei tule tagasi selle inimese käest, siis see tuleb tagasi kellegi teise käest. Loomulikult ei tee sa seda teise inimese nõrgestamiseks.
See on kõik ajaloolise ja kultuuriliste haavade pärast, mis meie rahvas on pidanud kogema. Nüüd on aeg neist välja astuda. See ei teeni meid enam.
Teiseks oleks tore kui paneksite tähele kas ja kuidas saaksite arvestada ennast ümbritsevate inimestega ning seda neile ka verbaalselt teada anda ning siis panna tähele kuidas see muudab teie elukvaliteeti.
Kolmandaks – mis saab siis kui iga eestlane ükskõik kus ta sellel planeedil asub hakkab ennast teadlikult ja teisi arvestavalt ning armastavalt kehtestama? Arvan, et nende elukvaliteet tõuseks kohe ja automaatselt.
Ma armastan eestlasi ja Eestit. Olen uhke, et olen sealt pärit. Ma ei tunne aga, et me oleme Eestisse naelutatud ja väga paljud eestlased on Eestile andnud isegi rohkem välismaal olles kui kodus elades. Seepärast on ka minu soov, et meid kes me oleme julgenud välja astuda oma kodumaa pinnalt ka rohkem toetataks ja mõistetaks. Me näeme elu ja ka Eestit natuke teise pilguga, aga see võib toita ja värskendada Eestit just selles suunas kuhu tal on vaja liikuda.
Mina pole Eesti vastu – olen Eesti poolt, aga olen ka selle poolt, et oleks aeg mõningaid vanu käitumismustreid ja malle muuta – neid mis meid enam ei teeni ja mis takistavad meie kui rahvuse edasiliikumist globaalses plaanis.
Olen Crystal Ra Laksmi-Ditton ja praeguseks võib mind kutsuda väliseestlaseks. Olen Eestist eemal elanud kõik kokku ca 15 aastat. Elasin pool aastat Taanis, 7 aastat Norras, ühe aasta Lõuna-Aafrikas, mitmeid aastaid reisisin Hawaii vahet, nüüdseks elasin ka 4,5 aastat Mehhikos ja vahepeal elasin kus juhtus – mis andis võimaluse elada ja reisida erinevatel kontinentidel ja oma antropoloogia õpinguil omandatu töösse panna.
Omalt poolt olen eestlaste parema elukvaliteedi tõusule kaasa aidanud läbi mitme tervendustehnika Eestisse toomise läbi ja oma blogi pidamise läbi, kus pidevalt kajastan oma mõtteid ja kogemusi oma rännakutelt.
Käin Eestis külas ja oma kingitusi ja talente jagamas kui selleks on aeg käes – tavaliselt aastas korra ja tulen kohe mitmeks kuuks. Toetan ja toimetan eestluse ja eestlaste jaoks 12 kuud aastas isegi kui olen Eestist eemal ja sageli seitse päeva nädalas – läbi oma online kursuste ja online eraseansside ja sündmuste ja ka rahvusvaheliste seiklusretriitide nii nagu ka kohapealsete sündmuste kus eestlust saab jagada.
Minu jaoks on eestlane olla mitte ainult privileeg vaid lausa uhkus, aga arvan et iga rahvus ja iga rahvuse esindaja võiks igal hetkel mõtiskleda kuidas veelgi paremaks saada ja kuidas veelgi paremini globaalse maailmaga sobituda. Edu selles kõigile!
<3
Elan praegu oma abikaasa Michael Dittoniga Hawaiil, Big Islandil. See on minu jaoks planeedil Maa mu lemmikkoht. Minu abikaasa on ameeriklane, kes kasvas ülesse Santa Barbara linnas Californias. Me abiellusime Hawaiil selle aasta augustis. Minu teekond mu unistuste eluni on olnud pikk, aga see on olnud igat sammu väärt. Olen ikkagi veel teel oma ultimaatse unistuseni aga tean, et iga päev ja iga päeva valikud aitavad mul selleni lähemale jõuda.
Kui tahad minu kohta rohkem lugeda, vaata lisainfot siit:
***
Kui see kuidas ma elan oma unistuste elu sinuga heliseb ja sa sooviksid ka elada oma unistusi julgemalt, siis uuri minu järgmist Külluse Seikluskoolituse Unistuste Ellu pakkumist siit. Uus kursus algab jaanuarist ning kestab 8 kuud. Seekord toimub kursus kahes osas – jaanuar kuni aprill ja september kuni detsember. Vahele jääb suvevaheaeg, kus kõik saavad oma kursusel õpitut töösse panna. 😉
***
Lubatud blogi Hawaii seiklustest on tulemas järgmisel kuul, kuna piltide ja muu materjali täpsem kokkupanek on väga aeganõudev. Tegu on üle 5000 sõna pakkuva postitusega, mis tuleb ülesse erikoodiga neile, kes sellest tõeliselt huvitatud on. Soovitav lugemine just neile, kes soovivad tulla Hawaiiga ka personaalsemalt tutvuma;).
—
Pildid internetist ja erakogust.
