Rõõm elab armastuse hääles – He ‘olina leo ka ke aloha

Seekord jagan oma inglisekeelset postitust mille jagan mitme kuu peale ära. See räägib Havaist ja havailaste maailmavaatest ning mis rolli mängib selles perekond.

Ma ei mäleta täpselt millal mulle tutvustati havaikeelset sõna ‘ohana’ (perekond) kõige esimest korda, aga mulle koheselt meeldis selle sõna kõla ja tähendus. Aastate jooksul kui tulin korduvalt Havaile tagasi, hakkasin ma mõistma, et see ei ole lihtsalt sõna, vaid see on täiesti omaette kontseptsioon. See on üks kõige essentsiaalsemaid põhielemente Havai elus ja elustiilis.

Ma tõeliselt usun sellesse, et meie kui energeetilised vaimolendind, me valime enne kehasse tulekut endale bioloogilised vanemad ise välja. Enamusel meist on olnud katsumusi ja kannatusi varajases lapsepõlves või teismeeas meie vanemate või siis õdede vendadega või üleüldse perekondadega. Ma usun et me ise valime need tingimused selleks et õppida, saada tugevamaks ja teadlikumaks kes me oleme ja miks me siin oleme. See on ettevalmistusfaas meie tõelisele elu missioonile siinsel planeedil.

Minu taust on kindlasti aidanud mul kasvada tugevaks, iseseisvaks ja vastupidavaks ning järjekindlaks isiksuseks läbi minu eestlasest päritolu, mis on olnud veel kastetud 15. aastaste kogemustega väljastpool Eestit elamisega.

Ma ei ole allaandja tüüpi. Kui keegi ütles mulle, et midagi ei olnud võimalik, siis ma näitasin neile kuidas oli. Võibolla  on need ka kvaliteedid mis on aidanud väiksel rahvusel ja riigil nagu Eesti nii kaua vastu pidada? Võibolla me julgeme võtta riske seal kus on vaja?

Mul on avastaja süda ja see on mul võimaldanud luua mahlaka elu ja uue ning õnneliku isikliku perekonna. Kuid see polnud kerge teekond. Mul võttis tõelise ‘perekonna’ kui mõisteni jõudmine pea 20 aastat aega, sellest hetkest kui ma lahkusin oma lapsepõlvekodust ja rääkimata ‘ohana’ mõistest.

Mul tuli just hiljuti taipamine kuidas peale lapsepõlvekodust lahkumist oli minu peamine alateadlik programm luua perekond ja ma otsisin seda kõigis oma suhetes. Minu mõtteis oli tol hetkel perekonna omamine suurim edu märk. Peale paljusid katseid ma ebaõnnestusin ja tundsin et olin suurim läbikukkumine sellel planeedil. Mul võttis pea 10 aastat aega, et neist kogemustest terveneda. Aga see oli võtmetegur, mis tegi minust tugevaima naise järgnevaiks aastaiks.

Minu tõeline esimene kogemus tõelise ‘ohanaga’ oli Milti ja Christine Mendes perekonnaga, kes tol hetkel elasid Kailua-Konas, Havail, Big Islandil (vaata pildilt nende kodu vaadet Vaiksele Ookeanile). Nad rentisid mulle oma elamise alumist korrust. Miltil olid juured ka otsapidi Havail ja tema esivanemad olid seal ka kohvi kasvatanud. Nüüd oli kord tema käes. Isegi kui nad olnud ise füüsiliselt kohal, neil oli alati keegi teine kes hoolitses nende majapidamise eest või ka külaliste eest. Sageli tulin ma koju ja ukse taga ootas korv värskete puuviljadega otse aiast või siis oli lauale pandud troopiliste lillede bukett. Ma tundsin ennast seal olles nii teretulnuna ja nii kodus.

Aastate jooksul me ühendusime veelgi rohkem ja kui neil oli erinevate projektidega oli abi vaja, siis kui mul oli võimalik, siis ma aitasin neid. Kui mu isa suri äkitselt kopsu ja maksavähki Eestis, siis ma veetsin ekstra aega Havail, nende imelises kodus mis aitas mul terveneda ja leinata. Nende aias töötamine oli väga terapeutiline. See et ma sain sellisel ajal seal olla oli suurim kingitus mida keegi oleks mulle saanud teha sellisel raskel ajal.

Milt ja Christine leidsid teineteist läbi ajalehe kuulutuse ja minu jaoks said neist kohe minu ‘aloha ohana’ iidolid. Mäletan ühte korda kui ma lahkusin Havailt ja neid polnud tol hetkel kodus, aga nad kirjutasid mulle väga südamliku kaardi, mis läks mulle nii hinge, et nutsin tunde peale seda.

See kuidas nad omavahel koostööd tegid, toimetasid, teineteist hoidsid, teineteisele otsa vaatasid – see oli midagi mida ma polnud kunagi varem kogenud. Kui ma neid vaatasin, siis otsustasin, et mina tahan ka sellist suhet oma tulevikus ja et ma leian ka oma kuninga.

Me kasvasime väga kokku. Ma hakkasin neid kutsuma oma Havai vanemateks ja nemad ristisid mind oma adopteeritud ‘ohana’ tütreks. ‘Ohana’ tähendab ka perekonda, mille sa ise valid, mitte ainult see kuhu sa sünnid. Mul oli kohati isegi nagu tunne et mu surnud vanemad korraldasid selle situatsiooni, nii et ma ei tunneks ennast liiga üksinda.

Kui mu isa suri vähki vaid nädal peale seda kui sattus haiglasse, siis sain aru, et sellel hetkel olin ma elus esmakordselt ilma oma bioloogiliste vanemateta (mu ema oli surnud aastaid enne väga traagiliselt). Isegi kui ma ei saanud palju tuge oma bioloogilistelt vanematelt sel ajal kui ma olin väike kui ka suurena, aitas mind see teadmine, et nad ikkagi olid kusalgi olemas.

Ühel teisel korral küpsetas Milt oma ingveri ja porgandi muffineid ja pani mu reisikotti mõned kaasa. Mäletan seda hetke kui ma võtsin sealt ampsu oma lennul New Yorkist Eestisse ja mu silmad täitusid pisaratega. Selles armsas küpsetises oli mu Havai isa ‘mana’ ja eluvägi ning armastus ja aloha nii tugevalt sees et see tõi mulle pisarad silmadesse. Midagi sellist polnud ma kunagi varem kogenud. See puudutas mind nii tugevalt. Seal oli nii palju armastust ja hoolt selles väikeses muffinis.

Nüüd olen olnud mitmete teiste ‘ohanade’ liige siin Havail. Mõnikord inimesed kellega käisin hommikuti ookeanis ujumas või siis vabasukeldujate klubi liikmed või siis kohaliku kanuu klubi liikmed ja olles neis gruppides hakkasin ma vaikselt tervendama oma lapsepõlve perekonna haavasid. Neis perekondades ja ‘ohanades’ ma tundsin et ma olin osa millestki suuremast ja minuga arvestati.

Sellest hetkest kui hakkasin aerutamas käima kohalikus kanuuklubis siin Kailua- Konas, tundsin ma nagu ma astusin Havai energia ja ‘teadmiste välja’ mõistes mida ‘ohana’ tegelikult tähendab. Mõnikord lausa tundus et ma nagu reisisin ajas tagasi ja olin havailane selles kanuus. Eriti neil aegadel kui delfiinid meid saatsid, see tundus nii naturaalne.

See on umbes sama kui sa lähed tavavarustusega sukelduma, siis võivad su õhumullid  kõik kalad ja loomad eemale ehmatada. Vastupidiselt vabasukeldumisele, kus sa oled väga vaikselt vee all ja saad nii ütelda osaks veealuse maailma ‘ohanast.’ Sama ka mootorlaevadega – need ehmatavad ja ajavad loomi eemale, vastupidiselt kanuudele, mis vaikselt libisevad veepinna kohal kasutades oma aerutajate musklite jõudu ja väge ning kohalolu.

“Havailased ütlevad et ‘He ola ka pōhaku a hea make ka pōhaku’ tähendades – kivides on elu ja kivides on surm. Havailaste maailmavaate kohaselt esindavad kivid jumalaid, maad ja suhteid ning ka esivanemaid. Nad sümboliseerivad lähedasi suhteid mis havailastel on Emakese maaga ja üksteisega.* 

Havaikeelne sõna pere kohta on ‘ohana’. Oha tähendab vanast taro taimest kasvavat uut võrset ja see tähendab lapsi või järelkasvu. Oha tähendab laienemist, avardumist, edasi kasvamist, oma rõõmsa imetluse näitamist, sõprust ja armastust.

Me oleme kõik seotud mis iganes moel me selle peale vaataksime. Me ei ole ainult ühendatud vaid teise inimesega, vaid kõikide maailma olenditega.

Kui me süveneme oma suhetesse teistega, siis see aitab meil kasvada, edasi liikuda ja õitseda. Teistega rõõmsalt nii läbi imetluse  kui ka sõpruse ja armastuse ühendudes kogeme me et me kuulume kuskile, meil on identiteet ja inspiratsioon.”*

* Tsitaat Mana kaartidest – Katherine Kalama Becker, Doya Nardin

Oma Havai seikluskoolituste ajal mida olen teinud aastast 2009 olen alati alateadlikult proovinud luua seda ‘ohana’ tunnet kõigile seiklejatele, mida väga paljudel eestlastel on raske mõista sügavamal tasandil just meie kultuuriliste haavade ja tausta tõttu.

Järgmisel kuu blogis jätkan sama teemaga ja jagan ka täpsemalt mis oluline osa peaks kindlasti veel ‘ohanasse’ kuuluma, et olla tõeline havailaste ‘ohana’ ja mida ning kas on meil õppida havailaste maailmakäsitlusest. Samuti jagan ka oma ‘ohana’ kogemusi Mehhikost.

‘Ohana’ tähendab ka seda et see võib olla perekond kas siis bioloogiline perekond või ise valitud või loodud perekond, kes austab ja armastab ning hoolitseb üksteise eest. Igalühel on omad ülesanded ja igaüks toimetab sellega teadlikult ja kogu aeg. On täielik teadmine ja mõistmine, et kui ma aitan kedagi teist, siis ma aitan ennast ja vastupidi.

See on nii naturaalne et seda pole isegi vaja küsida või paluda.  See on hoolimine ja armastus kõrgemas teadlikkuses. See on see teadlikkus kuhu maailm on praegu tagasi liikumas. Tagasi ürgsete ja sügavate teadmiste ja väärtusteni, mis aitavad meil luua uue ja kuldse ning kuningliku tuleviku!

***

Arvan et ürgsetel eestlastel oli paljuski sarnaseid maailmavaatelisi nägemusi, kuna ka vanad eestlased kummardasid loodust, perelisi traditsioone ja väärtusi nii nagu ka jälgisid looduse rütmi läbi kuufaaside.

Mida kauem ma Havail elan seda enam sarnasusi ma märkan. Kõige kummalisem on havai keele ja eesti keele sarnaste sõnade olemasolu. Võibolla olid meie esivanemad suured viikingid kes jõudsid oma maailmaavastusega Havaile või võibolla seiklesid ürgse Mu saare elanikud Euroopasse ja puistasid sinna oma keele pudemeid – miks muidu on eesti keelel täiesti omaette keelepuu keset Euroopat?

Arvatakse ka et Havai ja ürgne Polüneesia võib olla sügavaks taustaks enamusele suurimatele vaimsetele lähenemistele sellel planeedil. Võibolla ka sellepärast ma tunnen ennast siin nii hästi ja koduselt.

‘Ohana’ võiks olla koht kus armastus elab rõõmu südames ja räägib rõõmu häält. Kui paljud meist seda aga igapäevaselt kogevad? Ja kui me seda ei koge, siis mis on selle põhjuseks? Kas oleks aeg teha muudatusi või valida oma olevikku uusi valikuid mis looksid meile uue tuleviku?

Olgu sinu järgmisel kuul palju võimalusi jagada rõõmu, armastust, toetust ja kohalolu ning hoolimist läbi sinu enda valitud ‘ohana’ sinu elus. Jaga minuga kas sul on sellised kogemusi ja kui sa oled elanud mujal maailmas mis on su kogemused perekonnaga kui sellisega neis kohtades? 

Aitäh et lugesid seda blogi. Kui see blogi helises sinuga, siis jaga seda oma ringkondades ja oma ‘ohanades.’

Mõtle ka oma elu peale ja kas ning kuidas saaksid luua rohkem ‘ohana’ kogemusi oma reaalsuses? 

Olen Crystal Ra Laksmi-Ditton. Sündisin Eestis ja tunnen et mida kauem ma Eestist eemal ja ära olen seda enam ma väärtustan meie rahvuse tugevust, meie traditsioone ja oskuseid. Ma ei suuda küll siiani leppida eesti kliimaga, aga õpin järjest rohkem aktsepteerima oma juuri nii nagu nad on.

Selles embuses kasvan ma ise tugevamaks naiseks keset uut kultuuriruumi, mis toetab ja väestab mind just nii nagu mulle praegusel hetkel sobib.

Tunnen sügavalt, et eestlastel on olnud väga tugevaid viikingite juuri, kuna meie rännukihk nii nagu ka julgus minna seitsme mäe ja mere taha ei ole väga tavalised.

Näiteks siin Ameerikas ei ole paljud ameeriklased isegi reisinud teise osariiki, rääkimata teistessse riikidesse. Muidugi ka nende süsteem ja riik toimib selliselt kus on enamusel vaid 1 nädal puhkust terve aasta jooksul. Selle aja jooksul soovitakse sageli lihtsalt lõdvestuda mitte reisida. Ometi on reisimine teinud minust tänaseks selle kes ma olen. 30 riiki on jäänud minu orbiidile ja olen läbi kõikide nende reiside kasvanud väga palju. Iga kord kui ma tulen Eestisse tagasi toon ma alati tagasi neid killukesi mujalt maailmast ja jagan seda kõigiga kes on seda valmis vastu võtma.

Kui sa soovid kohtuda minu ‘ohanaga’ Eestis sel suvel, tule minu ja mu abikaasa Michaeli minituurile, mille käigus külastame viite erinevat linna terve juunikuu jooksul. Vaata selle kohta lisainfot siit:

Vaata minituuri videokutset siit: 

Kui sa sooviksid minna meie juhendamisel sügavamale, vaata meie suveretriitide kohta lähemalt siit: 

Avatud retriit kõigile 29. juuni kuni 1. juuli – loe lisa siit: 

Paaridele retriit 13 – 15 juuli – loe lisa siit: 

Vaata Matsalu retriitide videokutset siit: 

Vaata meie videokutset Eesti Tantra Festivalile siit. 

Pakume ka Eestis oleku ajal eraseansse. Nende kohta saad lugeda rohkem infot siit: 

Kui soovid aga tõeliselt kogeda mis asi see Havai ‘ohana’ ikkagi on ja tulla meiega koos Havaile seiklema vaata järgmise seikluse infot novembris 2018 siit: 

Aloha ja imelist kulgemist sulle!