See oli meie grupi teine päev siinses Puerto Vallarta ja Banderas Bay piirkonnas. Tänases plaanis oli minna tantsima Wave Dance-i koos kohalikega ja peale seda minna purjetama. Sellest mis sai purjetamise vahepausi ajal kui ka pärast nüüd juttu tulebki.
Tants tegi meid väga heasti soojaks. Kuna mängisime ka palju laest rippuvate venitustekstiilidega, siis oli kogu keha valmis rohkemaks lõdvestumiseks läbi purjetamise. Ajaliselt sattusime tõelisesse Mehhiko aega, ehk siis jõudsime kohale sadamasse algsest kokkulepitud ajast alles 30 minutit hiljem.
Kui jõudsime sadamasse, siis Nikk ja Janet olid juba valmis ja ootamas. Nikk tundus muhe ja väga turvaline. Meie läksime alla ja hakkasime end päikesekreemiga sisse määrima. Nikk manööverdas jahi kergelt ja pehmelt sadamast välja. Selleks ajaks kui me sadamast välja jõudsime, olime juba sadamast välja sõitnud. Päike paistis mõnusasti ja lootust oli ka väiksele tuulele. Võtsime kohe suuna Mariettes saartele, kus arvasime, et teeme väikse peatuse, snorgeldame ja seikleme saarel ringi.
Sõites sinna, tutvusime kõik paadikapteni ja tema partneri Janetiga. Nad on nüüd laeval elanud paar aastat. Mõlemad on pärit Ameerikast. Mõlemad naudivad seda mustlaselu ja nende laev on iga hetk valmis sadamast lahkuma. Janet oli aastaid kooliõpetaja, õpetades erinevaid aineid ja hiljuti avastas enda jaoks linnuvaatlemise. Ta on hästi rahulik ja alati hästi kohal. Nikk on aga nagu mõnus rõõmus ning rahulik kapten. Tema käe all purjetada oli väga turvaline. Kokku olid nad tore team. Iga osa oli teada, kes kus millal ja mida tegema peaks.
Meie kõige vapram seikleja oli Sofia. Ta on 6-aastane. Eelmisel päeval tegelesime ookeanis vee teemaga ja Sofia oli vees supertubli. Sellest pildist õhkub kindlust ja kohalolu. Vaadake Sofia vasakut kätt tema vasakul jalal. Anu-Liis selja taga on Sofia ema ja tundub on nagu ingel, pakkumas tuge ja toetust.
Anu-Liis ja Tiina käisid minuga koos Hawaiil mais 2012. See oli intensiivne 14 päeva, kus me kõik kogesime maagiat, kohalolu, sügavust ja hirmudest läbi minemist kordi ja kordi. Nüüd oli aeg käes Mehhikos seigelda.
Kui olime kuskil 5 minutit ookeani avarustes ringi seigelnud nägime meie taga ja ees delfiine sulpsamas. Nad hoidsid natuke distantsi, aga olid väga agaralt hüppamas ja toimetamas. Kahtlused on, et söömas oma lõunasööki. Peatselt hakkas paistma väike saar, mis nägi välja nagu väike kiviküngas veest väljas. Selle saare peal oli hästi palju lindusid tiirlemas. Kohalikud kutsuvad seda saart ‘linnusita saareks’ kuna seal on nii palju linde, siis mõnikord on seal peaaegu võimatu käia, sest hais on matvalt räige. Saare ääres olid mitmed laevad ankru kinnitanud ning inimesed snorgeldasid vees. Ka meie otsisime ankrukohta, et seejärel snorgeldama minna. Sättisime end valmis ja sulpsasime ükshaaval vette.
Sofia läks turvaliselt Nikkiga koos kayaki printsessi padjale istuma. Tal oli päästevest seljas ja ta nägi väga superjulge välja selles. Hirmu ei sekunditki! Nagu aru sain, siis oli see tema esimene sellesarnane ookeanikogemus.
Ma panin oma maski vette ja tore oli vahelduseks ka natuke selgemat ookeani enda all näha. Meenusid päevad ja kuud Hawaiil, kus käisin iga päev kas snorgeldamas või vabasukeldumas.
Nägime väikseid kalasid ja vesi sillerdas päikesevalgusest väga imeliselt. Ma olin seda väga igatsenud. Tundsin vee soojust oma kehal ca 34 kraadi C. Jõudsime koopa avause ette. Seal ulpis päris mitu inimest. Kõige ees oli vist mingi kohalik, kes kõva häälega juhiseid jagas kui õudne kogemus meid nüüd ees ootab. Vesi oli puutükke ja sodi täis, lisaks ka mõned surnud kalad. Üks surnud kala isegi pretendeeris Tiinale kraeks vahepeal…
Avaus mis viis teisele poole, kus pidi meid ootama ilus rand, oli üsna väike, kuna lained liikusid sisse ja välja ning ka tõus oli, siis muutus avaus vahepeal olematuks. Mis tähendas, et kui oleksime läinud sisse just sel hetkel kui oleks suur laine tulnud, siis oleksime kas pea vastu ülemist kalju osa ära löönud või siis oleksime pidanud vee alla minema. Kuna ma seal kunagi enne käinud ei olnud, ei teadnud ma ka mida oodata. Lõpuks Janet võttis meid omale sappa, ning ootasime lainete rütmi lugedes millal minna. Siis saabus hetk ja hakkasime üksteise järel liikuma. Vee all ka palju ruumi polnud, seal olid alumised kivid. Ses mõttes oli see liikumine päris ohtlik. Saime heal ajal jaole, nii et vesi lükkas meid teisele poole täis hooga, nagu pehmelt kaldale. Ookeaniga survestades ja hirmuga pole mõtet sinna toimetama minna.
Sofia oli Nikkiga kanuus. Nikk oli selleks ajaks kui läbi avause tuli ise välja läinud ja oli kanuu taga, ning lükkas kanuud enda ees. Selleks, et Sofia pead ära ei lööks, tuli Sofial end täiesti selili lasta. Seda ta ka tegi, aga uudishimust ikka natuke tõstis pead, et näha mis toimub. Keegi polnud talle olukorda hirmsaks maalinud, seega ei olnud tal ka midagi karta. Ta oli täiesti megajulge seal kayakis.
Meie jõudsime teisele poole ja siis tuli Nikk koos kanuuga. Kanuu tundus algul tühi, aga siis tuli valge peanupp välja. See oli Sofia!!! Wow, selline julgus! Kõik kes olid rannas, ka isegi võhivõõrad plaksutasid talle! Ega ta ise vist ei saanud arugi, millega ta tegelikult hakkama sai.
Rand oli tõesti väga eriline. Kohati isegi meenutas mulle rohelise liiva randa Hawaiil oma energeetika poolest. Vesi oli tõeliselt sinine ja lained mõnusad. Inimesi oli seal üksjagu.
Ja kui see juhtus pidi kindlasti kuskilt kinni hoidma, sest muidu oleks see lihtsalt vastu seina sind lükanud. Osad inimesed ronisid ka kivide peale ülesse. Mina vaatasin, et korallid olid igal pool (ja ma olin paljaste jalgadega) ning ei hakanud ei ennast aga koralle traumeerima. Tulin lainete rütmi järgides tagasi välja, aga seal olemine tegi minuga ikka nii mõndagi.
Kodeerisin seda hirmu endast välja, ning sain aru, et minu ülesandeks on tegelikult olla arukas ja teada mida ma teen. Kui see on olemas, on hirm võimatu.
Tulin tagasi ja me hängisime seal rannas ikka päris mõnusalt. Lõpuks läksid kõik ära ja me olime seal täiesti üksinda, nagu oma privaatses rannas. Rääkisime mõnusaid lugusid, sõime mõned küpsised ja nautisime varju ja päikest. Olemine oli tõeline mehhiklaste siesta. Kõik oligi ‘manjana.’ (hisp.k homme).
Nii oli päris vahva olla ja eestlaste stress koorus ka iga minutiga järjest rohkem kehadelt maha. Huvitav oli aga veelgi enam kogeda seda, et saime kõik tagasi üllatavalt kergelt ja voolamises. Keegi ei kartnud ja kõik toimis. Saime aru milles oli asi. Mees, kes enne avause ees oli söötis inimestele hirmu. Hoiatusi saab edastada mitmes vormis, aga tema esitas hirmu vormis. See sööstis muidugi kohe meie kehadesse ja oligi valmis. Isegi mina, vana kala, merineitsi ja vabasukelduja lõin põnnama! Kui teisele poole välja jõudsime olime kohati isegi üllatunud, et see nii lihtne oli ja hirmu enam polnudki.
Seda enam oli tore tagasi jõuda teisele poole uhkes rahus, ookean oli ka rohkem ära puhastunud ja veelkord kalu meie all üle lugeda. Proovisin ka mõned korrad vabasukelduda. Kuna kaua aega pole sügavust harjutanud, siis üle 5 meetri ei söandanud hakata punnitama. Aga isegi see oli väga võimas ja mõnus.
Kui tagasi pardale jõudsime olid kõik väga rahul nägudega ja oli kohe mõnus väikseid ampse põske pista. Vaatasime veel naudinguga saart ja mõnusaid lindude tiirlemisi.
Peale seda andis Nikk võimaluse meil kayakit proovida ja seda ei pea mulle kaks korda ütlema. Gerda proovis ka.
Mulle meeldis vahest hommikuti välja aerutada La Cruzi sadamast kui elasin sõbranna laevas. Päikesetõusu nautida ja tõeliselt kaifida vaikust ja päeva algust teisel kujul. See oli päris mõnus. Nüüd olid lained kerged ja aerutamine oli väga mõnus ja lõõgastav. Kuid sellega polnud veel meie hirmust läbiminek lõppenud. Päeval oli veel üllatusi varuks.
Kui olime kuskil pool teed tagasi purjetanud, arvas Nikk, et võiksime teha väikse ujumispausi. Ma panin maski ja toru pähe ning ka lestad. Enne mind olid vette läinud nii Gerda kui ka Tiina. Kui hästi mäletan siis ilma toru ja snorklita ning lestadeta. Laev oli neutraalse peal, ankrusse ei pannud ning suur puri oli ka peal, ehk kui vette libisesime, siis libises kohe meie lähedusest ka laev. Ehk tuli välja et hoovus, mis meid ümbritses oli väga võimas. Tiina oli omas kogemuses, tundes, et ei saa edasi liikuda, ükskõik kui palju ta liigutas. Mina sain aru, et päris kõva hoovus on, ehk rahmeldada pole mõtet. Gerda oli seal kuskil vahepeal. Nikk keeras laeva ümber ja tuli meile uuesti järgi. Elus ja omadega täiesti uues olemises.
Kui hakkasime välja tulema, tuli Sofia meile vastu ja küsis, et kas ta saaks ka nüüd vette minna, ta oli valmis. Kahjuks sellistes tingimustes me seda talle ei soovitanud. Aga see oli huvitav, et tal oli vaja vaid natuke aega ja oligi valmis vette minema! Hirm ja ebamugavus olid nagu pühitud! See oli väga suur progress, eriti 6-aastasele tüdrukule, kes tegeleb veega uuel moel ja et meelde tuletada oma merineitsi olemust. Mõtelge milline vahe saab nüüd olema tema elul?
Ülejäänud osa purjetamisest oli väga mõnus, väike tuul ja purjed üleval. Mõnus lainete loksumine. Igaüks leidis oma koha ja rääkis kellega tuju tuli. Seedisime päeva muljeid ja tundsime tõesti nagu kangelannad, kes veest ja hirmust läbi ujusid. Päev oli täis rikkaid muljeid ja nii jõudes tagasi sadamasse tulime tagasi nagu uued inimesed. Mitte ainult kogemuste võrra rikkamad, vaid hirmu võrra kergemad. Ookeanijumalanna oli jaganud meiega oma kingitusi, mille sügavust mõistame kindlasti päev päeva kaupa. Südame 
tänulikkus oli megasuur.
Päeva lõpetuseks kinkis päike meile ka imelise päikeseloojangu erinevaid kiiri. Sadam ootas meie saabumist nagu hea sõber embamas peale pikka seiklust.
Jaga oma muljeid ja mõtteid, mis see lugu tekitas. Kas sul on olnud sarnaseid kogemusi? Kuidas sina oma hirmusid ületad?
Tundub, et kuna mul on palju talente kuidas loomulikult inimesi hirmudest läbi tuua teistega koostöös siis tulevastses seiklustes võibolla teengi selle teemaga seikluseid. Hawaii seiklustel õppisid nii mõnedki täiskasvanud ujuma ja meelde tuletama oma merineitsi olemust, mille nad olid täielikult unustanud. Peale seda muutus loomulikult ka kogu elu. Vesi on meie elu võti, eriti nüüd uues ajastus.
Mul on mõte teha online kursus vee kohta fookuspunktidega:
1. Kui sa ei oska ujuda
2. Kui sul on hirm pead vette panna
3. Kui sul on uppumise kogemus
4. Kui sul on sügavuse hirm
5. Muud veega seotud teemad
Kui mul on võimalus saada siin kohapeal keegi, kes saaks mind natuke filmida, siis saab ka videode kaudu natuke jagada ja õpetada ka siit. Kui selleks on huvi, siis andke ka märku siin all.
Kui sa oled minuga koos oma veehirmust üle saanud, võid ka jätta oma kogemuse märke!
Eriti tore oleks kuulda ka seiklejatelt endalt, mismoodi nemad seda seiklust kogesid!
