Olen nüüd taas kord Sayulita mägedes resideerumas. Kui käisime siin eestlastega külas oktoobri alguses, siis Sol, maja perenaine oli väga halvas tervislikus seisundis. Tegime omavahel kokkuleppe, et aitame teineteist intensiivselt kuu aega mis iganes moel see võimalik on. See on südamest elamine kus väärtus tuleb läbi väärtuse vahetamise või vahendamise. Selleks, et mul oleks seda lihtsam teha, tegime kokkuleppe, et elan senikaua tema kuningriigis.
Vanasti käiski asi nii – vaimsed tervendajad liikusid külast külasse, neile pakuti peavarju ja toitu, ning nende tööks oli tervendada ja jagada oma tarkust. Siis oli see väga tavaline, praegu vaadatakse selle peale üsna viltu. Tegelikult on maailma inimvaimude eest hoolitsemine üks kõige tänuväärsemaid töid.
Ma ei tee tõesti nalja, tema ja ta mees koos on loonud imelise muinasjutu kuningriigi siia Sayulita mägedesse. Enamus inimesi, kes siia tulevad ka ahhetavad, selle ilu ja suuruse peale mis siin valitseb. Avarus, vaated, iga detail on väga läbimõeldud ja kõik tehtud nii looduslikult kui võimalik.
Maagiline linn ‘Sayulita’
Alguse sai aga see kontakt eelmine aasta jaanuari lõpus 2012. Kui lahkusin Hawaiilt, ütles mu sõber viimased sõnad enne kui mu lennujaama viis: ‘Kindlasti mine Sayulitasse, see on lahe koht.’
Ja kui lennukist maha astusin, oli mu sõbranna Katrin juba juttu teinud kohaliku Mehhiklasega, kes elab Sayulitas. Ta kutsus meid mingi aeg külla, kuna tal olevat ka väga lahe naine, kes teeb taimetoitu. Mõne aja pärast sai kutse teoks. Me käisime külas, kogesime mõnusat olemist ja vaadet, basseini ja ookeani, mööda ujuvaid vaalasid. See oli päris võimas.
Elasin too aeg ca 1,5 kuud sõbranna Katrini jahil, peale mida küsisin võimalust üürida nende juures tuba. Nad ütlesid see küll võimalik pole, kuna maja pole veel päris valmis, et ma võiksin seal olla lihtsalt külalisena. Nii ma siis seal toimetasin 1,5 kuud, tehes Barsi seansse ca 50le sugulasele ja korraldades isegi ühe Access Barsi kursuse, olles Solile toeks ja abiks majapidamises ning tema tervise tugevdamisel. See väärtus, mis sai tookord vahetatud oli megavõimas.
Uus vaimne orienteerumismäng
Nüüd on kord käes uueks vahetuseks. Sedamoodi elamine on elamine tõelises usalduses ja südames. See pole üldse kerge, sest sageli ikkagi võibolla isegi kasvõi hetkeks lähed krampi ja ei usalda. Mõnikrod mulle tundub, et mu elu on nagu ‘vaimne orienteerumismäng’, mis toob mind kohtadesse, kuhu ma muidu ei plaaniks tulla. Ning nagu videomängus, siis ka siin, pean läbima teatud katsed, või siis tegema läbi teatud eksamid, et liikuda järgmisele tasemele.
Mustlaselu tagasipilk sellele aastale
Sellel aastal olen elanud kaheksas kohas (neljas erinevas riigis). Pean ütlema, et igav selles mängus ei hakka, kuid katsumusi võiks olla natuke vähem. See aasta olen neist juba päris väsinud. Just sellistest rasketest katsumustest.
Kolimise lihtsus
Uude kohta kolimine on minu jaoks sama lihtne nagu lihtsalt koti võtmine ja välja minemine. Mõni inimene on väga oma asjades, kohtades ja inimestes kinni. Mulle meeletult meeldib uusi kohti avastada ja tuttavaks saada ja siis edasi liikuda. See on üks võimalustest ka kuidas lihtsalt õppida lahtilaskmist. Pakin asjad, ütlen headaega ja keeran uue lehekülje. Võtan uue koha, teen selle elamise endale mõnusaks ja elan sisse nii kauaks kuni seal olen ja siis jälle edasi. Seal kus olen jagan oma väärtust, ideid, kogemusi ja teadmisi nii täiega kui saan.
Kuhu sa põgened?
Ma ei põgene kellegi ega millegi eest. Ma kuulan südant. Süda on hulljulge. Süda teeb seda, milleks ta on siia tulnud. Looma oma keskmest. Võibolla see mõjutab vaid 5-te inimest, siis ta on ikkagi ära teinud oma töö just nii nagu vaja ja liigub edasi. Mitte kellelgi pole õigust seda hinnata või hukka mõista. Igal südamel on oma tee.
Kulgemine
Minu siiatulek oli kulgemine maagias. Kõik tegelikult korraldati kohe ekstra ära, aga ma ei söandanud viimase minutini oodata. Öö enne kutsuti mind Sayulitasse higitelki koos teiste naistega. Ja see oli just see, mida mul oli vaja, et puhastuda kõigest, mis oli kehasse viimaste kuudega kogunenud. Higitelk oli võimas ja väekas. Tundsin end nagu suur rahu ise ja täiesti maandatult. Hästi kerge oli olla. Sain endale ka tundub, et uue koostööpartneri ja sõbra Diana Nicholsi kujul. Tundub väga vahva naine. Täiesti minuga ühel tasandil. Mitte midagi ei pidanud seletama ja nii elavalt kuulas mind.
Päikese kuningriik (Sol – hispaania keeles päike)
Kuningriigis Sayulitas ootas Sol ja oli valmis mind tervitama oma uues toas, mis oli ookeani vaatega. Väga ilus tuba. Sol ei rääkinud palju inglise keelt eelmine kord kui ma siia tulin, kuid 1,5 kuu lõpus oli tema inglise keel juba väga hea ning ta isegi aitas tõlkida vahest hispaania keelest inglise keelde ka teistele. Nüüd on tal juba väga sorav inglise keel, nii et mina pean tegema järeleaitamist hispaania keelega. Nii nagu enamus mehhiklaste peredes, nii ka siin on tegelikult kogu majapidamise süda naine, ehk Sol. Tal on kõigest kõige parem ülevaade ja iga lill, taim või olend siinses kuningriigis teab ja kuuleb teda nii nagu tema kuuleb neid.
Mehhiko elustiil
Tegime õhtusööki mehhiklaste stiilis – supp ja tortillad erinevate sisudega. Olin siis korraga nagu mehhiklaste poolt adopteeritud tütar. Peale seda hüppasin korra basseini, kell oli juba mingi 19 õhtul ja hakkas jahedaks kiskuma. Asun ju nüüd üle merepinna. Ning kui veest välja tulin, siis oli mul päris jahe (temperatuur võis mingi ca 20C olla), aga astusin kohe sooja välidushi alla.
Naiste seiklus Vallartasse
Järgmisel hommikul oli mul aga palavik ja pea käis megalt ringi. Teen siin praegu mitmeid taimseid kuure oma kehale ning üks puhastas mind nii intensiivselt, et lükkas kõike välja koos selle palavikuga. See aga ei takistanud mul olemast saatjaks Solile tema pühapäevahommikusele loengule tema kirikus (ta järgib ühte Indiast pärit Guru).
Sõitsime kuskile täiesti x kohta Puerto Vallarta külje all, kus asus nende megasuur kirik. Kohale oli tulnud oma 40 inimest. Tema loengu tõlkisin pärast ära ja see oli teemal – teooria, mediteerimine ja praktika. See oli päris pikk.
Tore on näha sellist võimsat väikest mehhiklannat toimetamas, ükskõik kas ta on oma suure jeepi roolis ja ronib nagu kaljukits mööda mägesid ülesse või siis juhatab kokkamisel mägesid ka meestele või siis teeb magnetteraapiat või kokkab perele. Ma imetlen tema alandlikkust, soojust, pehmust ja tarkust ja tasakaalukust. Tõeline õpetaja südamest. Mul on temalt nii palju õppida.
Iga aasta uued emad
Ma kaotasin oma ema aastaid tagasi ning tegelikult kui aus olla ei tea ma temast palju ja sellist õiget ema mul polnudki. On muidugi megatugev vanaema. Kuid viimastel aastatel on elu mu teele toonud üksteise järgi võimsaid ja tarku naisi, kes on hoolivad ja toekad oma olemises ning tõelise ema eest. Ehk siis kaotasin oma ema, aga asemele saan aastas mitmeid kordi uusi. See on ka päris mõnus variant.
Kuningriigi elu
Nüüd elan siis siin kuningriigis. Olen ca 2 km Sayulitast väljas ja kui on õhtu siis võib vahest kuulda muusikat linnast kui tuul on meie poole. Muidu on siin vaikne ja rahulik. Tee siia kulgeb läbi dzungli. Iga kord kui siit läbi kõnnin tunnen kuidas igasugu jamad langevad ära.
Elan omaette toas, kuid mul on oma privaatne tualett ja dush ja eraldi köök, kus on tegelikult ka meditatsiooni ja töötubade koht. Tuli välja, et siin on isegi internet olemas, milline luksus eks! Otse ukse ees on võrkkiik. Milles kavatsen vähemalt mõne uinaku teha. Peamine maja ja bassein asub mingi kaks kolme meetrit minust ülevalpool mööda mäge ülesse. Seal on ka tehtud lisa juurdeehitis, nii et ei tunne maja enam äragi. Öösiti on akna taga kõik dzunglihääled mida võib ette kujutada. Pidevalt on suuremat sorti tuul ja võib ka sadada. Eile oli torm ja vool läks ära.
Mida sina lõid eelmise aastaga?
Kui nägin kui palju on siin asjad edasi arenenud, siis hakkasin ise mõtlema, et kas kui palju siis mina selle aastaga olen maailmas juurde loonud. Ma pole last sünnitanud, ega maja ehitanud. Olen reisinud meeletult ja kogunud kokku uusi raasukesi, et siis neid laiali jagada erinevate koolituste ja muudes vormides kogu maailmale (10 maad). See pole võibolla nii käega katsutav või nähtav kui maja ehitamine, aga kindlasti võimas pikemas perspektiivis. Jah on olnud seiklusi, alates Costa Rical manifesteerunud Barsi kursusest dzunglis kuni New Yorki kursuseni välja. Elu on lihtsalt meeletult põnev seiklus, kui julged seda valida täiega.
Järgmisel päeval tuli ka külla peretütar koos oma lapsega ning ka teine peretütar. Nii oli korraga laua ääres 7 suud. See on siin majas üsna tavaline. Täiesti üksi olemise päevasid aasta jooksul võidakse siin majapidamises kokku lugeda ühe käe sõrmedel. Ja kindel on see, et kui soovite saada tõelist kultuurilist kogemust, mida üks maa endast kujutab, siis see vorm kuidas ma seda praegu teen on parim.
Olen saanud ettekujutuse kuidas elavad mehhiklased La Cruzi külas (kes valvasid maja kus ma elasin), kuidas elavad ameeriklased, kuidas kanadalsed ja nüüd kuidas mehhiklased Sayulitas. Mitte mingeid võrdluseid pole vaja. Igaüks elab omamoodi. Ja meil on vaja sealt välja sünteesida endale parim.
Minu selle kuu fookus
Selle kuu fookus on mul järgnev: Kõike mis mu ellu ennast loob, ma võtan vastu avasüli ja tean, et olen selle ise loonud ning näen kõiges eeliseid eelkõige. Sest iga halb asi on milleski hea. Ja kui nii võtta siis ‘halb’ kui selline on tegelikult illusioon. Ehk siis mis jääb järele? Just see mille ise oma teradest välja valid!
Ilusat skorpionikuud kõigile lugejatatele. Ning endale soovin kaitset, et minu ja päris skorpionite teed ei ristuks, või kui ristuvad siis turvaliselt;)
Jaga minuga, mis mõtteid antud artikkel tekitas.