See küsimus: Kus on sinu kodu – on minu jaoks üsna huvitav teema. See on minu jaoks olnud küsimus kui nii võib ütelda viimased 14 aastat. Ma olen sellega seoses teinud maailmale tiiru peale ja võin vaid aimata mis oleks füüsilised kohad, mida ma eelistaksin, kuid ikkagi on see küsimus minu jaoks aktuaalne.
Enamus inimesi kui ma reisin küsivad minult kust ma tulen ja kuhu ma lähen ja kus mu ‘baas’ on. Ma pean pidevalt midagi nuputama või isegi valetama, et neid mitte liialt shokeerida. Aprillis saab mul 2 aastat kui ma olen ümber maailma tiirelnud ja mul pole olnud kohta nimega ‘kodu’. Ja see tundub võtab veel vormi siiamaani. Kas siis kodu on seal, kus on mu kohver, või seal kus hambahari, või seal kus on mu süda või armastus? Ja miks kuulumine ühte kohta on nii tähtis?
Sellega seoses jagaksin teiega ühte väga erilist lugu mis minuga juhtus Hawaiil ja mis minule andis uue perspektiivi selle küsimuse suhtes.
Kõik algas tegelikult Hawaiil. Me olime ühe grupiga jalutamas ja jõudsime just ühe mäe tippu. Mul tuli kange tahtmine kätest kinni võtta grupiga ja lihtsalt hakata chantima. Nii ka tegin. Sellel hetkel tulid mu kõrist ja suust täiesti huvitavad hääled, mis mind ennastki üllatasid. Seepeale hakkas puhtast sinisest taevast vihma sadama. Mul tulid pisarad silma, sest see kuidagi tundus mulle väga eriline hetk. Ma ei saanud aru miks, aga lasin sel endaga juhtuda. Terve grupp vaatas imestusest taevast ja siis mind, ning hõikasid rõõmsalt, et meil on nüüd oma ‘vihmanaine’ kaasas.
Paari päeva pärast sattusime ühe teise kose juurde parki. Ma jäin teistest natuke eraldi ja hakkasin samamoodi häälitsema omas olemises. Natukese aja pärast tuli minus teadmine, et kunagi koorilaulus oli üks õpetaja mulle ütelnud, et ma ei oska laulda, ning see oli mu hääle täiesti alla surunud. Ning nüüd sai see hääl taas tõusta. Ning end väljendada. Kuid sinnapaika see jäi.
Olin naasnud Hawaiilt Eestisse peale 5. nädalat Hawaiil ja väikseid sekeldusi vulkaaniga Islandil. Mu kogu olemus oli täiesti Hawaiil ja ma ei suutnud aru saada miks ma olen Eestis. Et oma tuju parandada läksin Vääna Jõesuusse randa jalutama.
Korraga hakkasid üle mu huulte tulema nagu laulusõnad. Need olid nii sügavalt minu enda südamest, et pisarad lihtsalt voolasid. Peatselt jõudsin suurema platsi peale ja taevasse oli moodustunud suur delfiinipilv, ning päike vaatas läbi augu mind, just seal kus oleks pidanud olema selle delfiini silm. Delfiinid tuletasid mulle meelde, et nad on minuga isegi kui ma olen Eestis. Tuli ka sõnum, et see on südame laul ning see ei kordu kunagi. Ning et ma võiksin seda proovida oma sõpradele laulda.
Kuulasin sisemist juhendit ja nii sai maha istutud nii sõprade kui võhivõõrastega ning lauldud. Ma lihtsalt laulsin otse mis iganes sõnad tulid mu huultele läbi selle inimese ühenduse. Tavaliselt need inimesed, kes kuulasid tundsid end väga sügavalt puudutatuna. Paljud nutsid.
Siis tuli juba juhatus teha seda suuremalt ning kui aga võimalus oli, laulsin ka gruppide ees. Üks suuremaid oli vaid paar kuud hiljem Rootsis Lena Kristina kursusel kus peale mu etteastet oli terves ruumis sügav vaikus ning pisarad…
Siis mõtlesin seda lindistada. Kuigi juhis tuli, et seda ei tohiks lindistada, kuna see on vaid ühekordne ja mitmekordsele kordamisele ei kuulu nagu enamus laule. Lõin käega ja otsisin ülesse sõbrad, kes just tegid omale lindistusstuudio ja läksin lindistama. Kõige müstilisem oli, et 3 tunnistest lindistustest ei jäänud mitte midagi linti!
Aasta hiljem suri mu isa. Ning siis palusin energiate abi, et saaksin selle laulu, mille isale pühendan linti võtta. Ning seekord see õnnestus ja kui olen seda kuulanud isegi veel aastaid hiljem, siis kuulen iseendale sealt uusi sõnumeid ja mulle isegi tundub nagu see laul muudab ennast ise. Ma tean see tundub sürreaalne, aga nii on!
Seejärel sattusin jällegi Hawaiile. Istusin rannas ja olin veelgi kaugemal vastusest, kus on mu kodu. Mõtlesin siis vaikselt delfiinidega rääkida kui rannas istusin. Ja küsisin neilt, et kus mu kodu siis on? Ja nemad vastasid mulle mõttes: ‘Su kodu on seal, kus su süda laulab!’
Alguses ma ei saanud jällegi sellest aru, aga natukese aja pärast tuli taipamine!
Mu süda laulab seal, kus minu ümber on inimesed, kelle seltsis saan olla ilma hukkamõistuta ja tunda end täiesti vabalt, kus ma kuulun kogukonda või kogukondadesse, kus ma saan kogu aeg teha ja panustada nii endale kui maailmale seda, mis mu mõtteis mõlgub ning milles mul on talendid ning kus mul on ka jätkusuutlikud harmoonilised suhted igal tasandil ning see keskkond kus ma olen toetab mind tõeliselt igal sammul kaasa ja ma tunnen, et tahaksin keksida ja südamest laulda! Siis olengi kodus ja see ongi minu jaoks kodu.
Kas ma olen ta leidnud? Kõige lähemale sellele olen jõudnud Hawaiil, Big Islandil. Kuid kui viimane kord sealt lahkusin tuli jällegi sõnum, et minu missioon on olla praegu Aloha saadik, ning tegeleda sellega, et alohat ja kõikvõimsust laiali puistada lihtsalt iseenda näitega ja eluga.
Seda olengi siis nüüd täie hooga teinud, ja orbiidile jäid Mehhiko, Kauai, Hawaii, Colorado, Taani, Norra, Eesti, New York, Chicago, Costa Rica, Norra mitmeid kordi, Helsinki, Tampere, London ja Mehhiko ning see pole sugugi veel kõik!
Ma arvan ka, et isegi kui keskkond kus me oleme pole alati just 100% see mida soovime, on meil endil võimalus sellest luua nii ligilähedane versioon meie unistusest kui võimalik. See on lihtsalt valikute ja kättevõtmise asi.
Seepärast ma ütlen, et ükskõik kuhu ma lähen maailmas, on mu kodu minuga kaasas nagu kilpkonnal, mul on mask ja toru ning südames on mul paradiis. Kui selle lahti laotan, siis soovib nii mõnigi seal ka mõnusalt aega veeta ja surfata!
See teema on praegu väga aktuaalne, kuna ma tunnen, et nii mina kui ka paljud teised praegu maailmas soovivad luua võimalusi, kus nad saavad vabalt ringi liikuda maailmas, ilma, et oldaks kinni ühes asukohas. Ja see tähendabki seda, et on terve hulk inimesi maailmas praegu ärkamas, kes reisivadki ühe otsa piletiga ja kellel ongi kogu elu seljakotis. Ja ka sinul on see võimalus kui see on sinu valik!
Tee läbi minu Kiirtee Iseendasse Seikluskoolitus 6 kuuline programm ja saadki kogu vajaliku info kuidas endale luua KODU just seal kus sul soovi on, sest oled astunud sammu oma iseseisvuse suunas, ning oled sellest hetkest täielikult sõltumatu ühest kohast!
Minu väga hea südamesõbranna Darshan, kes praegu elab Oahul ja on osa minu paradiisiperekonnast. Tema elab oma elu täie surfilauaga! Ning inspireerime ja toetame teineteist alati ka üle kontinentide! Sellel pildil olin viibinud Hawaiil pea 3 kuud, ning energia ja pilt räägib iseenda eest!
