Olete kõik kuulnud pealkirja lauset piiblist. Kuidas sellega siis päriselus on? Tegelikult on küsimisega see lugu, et kaotada on vaid see, et keegi ütleb ära või ütleb EI, aga siis tuleb otsida uus uks kust Jah tuleb. Ja küsimine võib avada veel nii palju muud. Loe lähemalt!
Räägiksin natuke oma viimasest seiklusest Chicagosse
Nädal tagasi liitusin ühe uue äriga ning tuli välja, et nädala pärast on võimalus ühineda suure sündmusega, kuhu oli oodatud ca 5000 inimest üle terve maailma.
Sellel hetkel polnud mul vaba raha (osa rahadest fondides kinni) mida oleksin selleks reisiks kasutada saanud. Ei jäänud muud üle kui lihtsalt mõtelda erinevate varjantide peale.
-
Raha laenata
-
Küsida raha
-
Võtta vastu antennes
-
Leida sponsor
-
Olla IME
- Luua ise raha
Panin siis kõikjale ülesse, et ma olen valmis vastu võtma toetust. 3 päevaga kogusin kokku pea 500 USD!!! Annetajateks olid naised! Minu jaoks oli raha küsimine ja alati on olnud väga raske, sest minu jaoks on see assotsieerunud sellega, et ma olen nõrk või ei oska oma elu ise korralikult majandada. Seekord otsustasin selle kõrvale jätta ja küsida. Tundsin, et see saab olema päris oluliseks pöördepunktiks nii minu kui teiste eludes.
Kõik takistused mis kas mu alateadvus või suur avardumine pidi lahustama olid ikka päris suured. Viimasel päeval olid skeemid juba nii keerulised, et mul jooksis aju peaaegu lühisesse. 5 tundi enne väljasõitu sain omale tellitud ka tagasisõidu pileti.
Vaatasin ilmajaama ja seal tuli tormihoiatus. Olin täiesti kindel, et kui ma lennujaama jõuan, siis on kindlasti lend tühistatud. Kuid siis tuli mul meelde, et kui ma lennukipiletit tellisin, siis ma ei valinud reisikindlustust, sest otsustasin, et mul pole seda vaja. Ning siis korrigeerisin oma mõtlemist ja hakkasin rääkima pilvede molekulidega ja palusin neil minuga koostööd teha, nii et mu lennuk saaks kenasti maanduda.
Kas te muideks teate, et teil kõigil on võime olla tõelised võlurid, kui oma võlurimuskleid kasutate?
Ja nii juhtuski. Päike paistis eredalt ja lennuki maandumine oli natuke hüplik, aga saime maandutud ja peale seda algasid suured tormid ja Chicagos olid juba üleujutused. Autod olid juba osades kohtades vee all.
Minu eesti sõbranna Sirje, tuli mulle ilusti vastu. Uskumatu, et vaid mõne tunni kaugusel oli Chicago ja oli olemas otselend ja nii odavalt. Nagu London Eesti lennupilet!
Sirje sõidutas mind oma uude koju, mis oli avar ja väga Ameerikalik. Tutvustas mind oma uuelekoerale ning sättisime mulle voodi valmis, ning tegime õhtusööki. Üle mitme nädala sõin tõeliselt head lõhet koos megahea salatiga. Viis keele alla! Ja tükk ökoshokolaadi! Milline kingitus, tundsin nii hoitud ja nii aloha lahkuses.
Järgmisel päeval sättisin end teele Rosemonti teatri poole. Kaart, mille olime välja trükkinud, ei sobinud tänavate nimedega. Nii ma siis lülitasin sisemise teejuhi sisse ja juba 40 minuti pärast leidsin rongijaama!
Nimelt on Ameerikas see lugu, et kõnniteid praktiliselt pole, ning kui on, siis kui seal peal kõnnid, vaadatakse imelikult, nagu oleks kummitav vaim. Üks koer ei suutnud ära imestada, et inimene seal peal kõnnib. Vedas lausa omanikku järgi. Võibolla tundis eestlase lõhna? Ja kui pole kõnniteid, pole ka inimesi kes kõnniks, kelle käest teed küsida. Kui tee ääres lihtsalt vehkida, siis mõeldakse, et mingi hull.
Kui palusin manifesteerida inimene, kes abi annaks, siis lõpuks tuli üks mees autost välja ja ma kappasin nagu metsloom ta poole, et teed küsida. Tuli välja, et sisemine teejuht oli mind päris kenasti juhendanud, ainult et ringiga teiselt poolt jaama. Kui ma oleks vanas olemises olnud, oleksin terve tee end halvasti tundnud ja eksinuna tundnud. Nüüd oli hoopiski lugu selles, et ma suhtusin sellesse kui seiklusesse ja võimalusse veelgi rohkem harjutada abi küsimist.
Lõpuks sain rongi peale ja mul tuli rongi vahetada ja minna teise rongi peale. Selle rongi graafik nägi aga välja umbes 3 rongi päevas. Järgmise rongini oli ca 1,5 tundi aega. Seal ma siis istusin üksinda mahajäetud rongijaamas. Panin oma muusika mängima ja tegin oma väetantsu ja kaifisin olemist.
3 tundi hiljem olin soovitud sihtkohas. Vahemaad Ameerikas on ikka hoopis teised kui Eestis. Ühest linnaotsast teise on ca 1 tund või rohkemgi täiesti normaalne. Nii nagu Londoniski, kui palusin inimestel tulla kesklinnast Põhja Londonisse peale pikka tööpäeva, siis oli see nende jaoks nagu mäe vallutamine ja nad loomulikult ei tulnud. Nii, et kui sõidate Tallinnast Tartu või Võrru, siis see on täiesti nohu võrreldes sellega siin.
Kuna jahtisin sündmuse piletit ja kõik oli välja müüdud, oli mul korraga kaks piletit, ühe mille sain kingituseks ja teine mis oli poole hinnaga ostetud. Kui oma istumiskaardi kätte sain, siis vaatasin, et registreerimisel oli nii mõnelgi probleemi piletitega. Annetasin oma teise pileti sinna, et juhul kui on probleeme kellelgi saavad ära kasutada. Ning heategudega on selline lugu, et neil on kombeks kätte maksta.
Sündmuse rahvas hakkas kogunema ja proovisin oma kohta leida, tuli välja et minu koha peal oli keegi juba istumas. Olin viisakas ja läksin ning sain endale uue pileti. Ja ka uue naabri. New Yorki lähistelt.
Ruumi kogunes ca 5000 inimest ja energia oli juba sädelevalt võimas. Üksteise järel tulid lavale inspireerivad motivatsiooni kõnelejad, kes rääkisid oma kogemustest ja kust nemad tulevad ning kuidas neil on läinud. Üks lugu parem kui teine. Ameeriklastel on tõeline anne teha asju suurelt, ja inimesi ülesse keerata ja õhutada. Rahvas ruumis oli tõesti nagu suur perekond, oli tunda väärtused, sügavus ja lahkus olid tunda igal hetkel. Olgu selleks siis võileiva järjekord või siis tualetis järjekorras ootamine. Igal pool visati nalja ja olemine oli väga kerge.
Sündmus venis oodatumast kauemaks ja jäin oma viimasest rongist maha. Seejärel istusin ühes hotelli eesruumis ja küsisin naiste online grupis kas kellelgi oleks võimalik mind aidata ja ööseks oma tuppa võtta kuna mul polnud ka ekstra raha kaasas, ega ka teisi pangakaarte, kuna polnud arvestanud sellega, et pean eraldi hotellis ööbima. Ja 5 minuti jooksul sain kutse kahe naise poolt! Selline südamlik lahkus, et nad võõrustasid mind ka järgnevad ööd, kuna tuli välja, et nädalavahetusel rongid üldse sinna jaama ei sõidagi. Nii palju siis ühistranspordist Ameerikas, suurlinnas nagu Chicago!
Esimesel ööl oli meil ka ülesandeks unenägu näha, nii ütlesin neile lahketele naistele, et suured tänud, et kinkisite mulle unenäo nägemise võimaluse, vastasel juhul oleksin olnud lihtsalt hotelli eesruumis terve öö ja mitte maganud.
Enne kui selle info naiste online grupis välja panin mõtlesin vist pea tund aega, et kas ikka panna. Jällegi tuli sama teema ülesse, et kui panen, siis olen jällegi nagu viriseja, nõrk, kes ei saa ise hakkama. Kuid võibolla lõin ka selle situatsiooni selleks, et saaksin teisi õhutada abi küsima, sest see võib anda meile tagasi usu endasse ja meid väestada. Olukorrad on loomulikult erinevad, aga põhimõtteliselt. Siin on selle kohta ka video (inglise keeles)
Need kaks naist said nende päevadega minu südamesõbrannadeks ja sõpradeks, kes toetasid mind kõik need päevad. Ma ei tundnud neid enne seda sündmust, olin natuke vaid Facebookis vestelnud. Ei mingit kadedust, hukkamõistu ja haletsemist. Vaid tugi, lahkus ja kohalolu. Wow, ma peaaegu ei uskunud, et aloha eksisteerib, külalislahkus on olemas. Chicago on tõestanud teistpidist.
Ma küsisin raha, et siia tulla ja sain mida küsisin. Küsisin öömaja ja sain selle (väärtuses ca 500 USD) Ehk põhimõtteliselt nädalaga manifesteerisin erineval kujul ja erinevatest allikatest ca 1000 USDi (olen nüüdseks ka teinud päevas vähemalt kaks korda iseenda rahamagneti meditatsiooni, kas ka see võis mõjutada?)
Nädalavahetus toob tänulikkusest mulle pisarad silma, sest see muutus ja transformatsioon, mille isiklikult läbi tegin on hindamatu! Inimeste lahkus oli südamepõhjani puudutav. Usk, mille olen endasse tagasi saanud on võrratu! Ning sügavus kust on tagasi tulnud soov lennata ja teisi sama tegema inspireerida, mis oli täielikult kaduma läinud. Peale kahe suure küsimise, sain tagasi ennast. Sain tagasi oma väe ja sain ka mõned täiesti uued südamesõbrad. Ja sain terve hunniku motivatsiooni, inspiratsiooni ja uue alguse ja platvormi ning vundamendi oma elule ja kindlasti ka võimaluse teisi sellele uuele leheküljele kutsuda. Ehk siis KÜSI JA SULLE ANTAKSE!
Minu lugu Chicagosse on ehe lugu sellest, kuidas asukohavaba äri annab teile vabaduse teha spontaanseid otsuseid, ka siis kui on katsumusterohked perioodid. Teil on vabadus liikuda, valida ja teha neid valikuid, mis teid väestavad! Ettevõtlusjooga ja Elu Kui Seikluse Platvorm on teile inspiratsiooniks, et see on võimalik, aga mitte enne kui teete valiku!
Imelised (vasakult) Sirje Press, Helbe Lume ja Crystal Ra peale Eesti Sauna;)