Oma seekordsel New Yorki seiklusel kasutasin aega ära, et tutvuda uute eesti talentidega. Uno Habakukk soovitas mulle tutvuda Diina Tammega. Ta mainis, et Diina on väga noor talent, kes teeb New Yorkis suurt ilma. Nii ma siis google-i abiga eeltöö ära tegingi. Lugedes tema kohta infot ja artikleid, tekkis lausa aukartus, et kas ma üldse saan hakkama sellise staariga suhtlemisel.
Me kohtusime minu peatuspaiga hotellis, mis paiknes Empire State piirkonna taga ning kohe kui ta uksest sisse tuli, õhkus temast soojust ja lihtsust. Tegime intervjuu minu hotellitoas ning juttu jätkus kauemaks. Peale paari tundi oli aeg otsad kokku tõmmata. Ja mul oli tunne, nagu oleksin kohanud mingit teist osa endast, kes elab ka oma elu suurelt ja täiega ning mis kõige peamisem – ilma hirmuta. Päev oli täielikult kordaläinud. Kas ja kuidas, eks veenduge ise!
* Sinu kõige suurem unistus praegusel hetkel?
Kunagi mõtlesin, et mul võiks tulla oma tantsushow NYCis ja see tundus täiesti utoopiana ja nüüd tulebki – selle aasta juuli lõpus mu esimene projekt. See kõlab heas mõttes väga hirmutavalt oma asi suurele lavale saada – see on tore.
Tõeline unistus on see, et kui sa ei saa õhtul magama jääda, kuna sul on nii põnev, et mis järgmine päev on vaja teha.
Sa tunned, et sul on pidev kasvamine ja tasakaalustamine. See on kingitus olla siin kus tahan olla ja teha mida tahan. Teekond selleni on olnud pikk ja katsumusterohke, aga ma ei andnud alla.
Mul oleks kindlasti soov reisimist ja tantsimist rohkem ühildada. Siin on ka palju eestlasi, kes toetavad ja elavad kaasa ja paljud toetavad ka Eestist. Siin olles igaüks teeb oma asja. Mida rohkem eklektilisema taustaga oled seda rohkem on anda. Eestis ollakse rohkem hinnangulisemad erinevate stiilide osas aga seegi hakkab vähehaaval muutuma. NYC-is on rohkem stiile ja vähem hinnanguid.
* Mis on sinu võtmed elada oma unistust?
Esiteks kui ma ütlen, et elan oma unistust väitega, siis see ei tähenda, et elu on koheselt vaid lust ja lillepidu. Selle taga on raske töö ja kõik ei tule täiesti lihtsalt. Aga see töö, mida ma teen inspireerib mind seda tegema. On muidugi keerulisi hetki, aga teha seda, mis mulle meeldib on ülim. Kui midagi väga teha tahta, siis on alati võimalus leida võimalus, ja kui ei taha teha, siis ka vabandus.
Minul on aidanud see keskendumine, et ma tean mida ma tahan teha ja ma lihtsalt koputan ustele ning sageli võib see olla kurnav ja väsitav. Aga see on seda väärt. Ma usaldan oma intuitsiooni ja sisetunnet ning mis veel aitab on meditatsioon ja see, et mul on iseendaga hea kontakt.
Kui sa tegeled sellega mida tahad teha siis on sul ka motivatsiooni rasketel hetkedel olemas. Kahtlused tuleb kõrvale panna ja maha jätta. Tuleb välja mõelda eesmärk ja seejärel leida võimalused kuidas seda realiseerida.
Üks mu võtmetest on see, et tuleb mugavustsoonist välja astuda. See võib olla keeruline, aga samas kui teed midagi uut, seljatad katsumusi, siis see on alguses hirmutav sa aga teed ära ja tunnetad tulemust.
See võib muutuda sõltuvustekitavaks, sest toetab isiksuse arengut, kuna sa avastad rohkem oma potentsiaali erinevaid aspekte. See on ka huvitav protsess, et nagu tuleb liivateradena nagu samm sammult.
Mis on oluline, et ma pole alla andnud ja pole läinud kergema vastupuanu teed. Kui sa usud sellesse, mida soovid luua ja oma unistusse, siis on sul ka julgust leida need võimalused. See ei ole siis üldse keeruline ega hirmutav. See on ikka väga kinni mõtteviisis. Iga asja jaoks on väga palju erinevaid mooduseid kuidas midagi teha. Ja mis on huvitav on see, et kui selles energias olla, siis hakkad ka kohtama inspireerivaid inimesi, kes on toeks, kes on avatud mõtlemisega ja usuvad ka sinu unistusse. Tuleks lahti lasta kahtlustest ja mitte kuulata neid, kes kahtlevad su unistuse võimalikkuses.
Mis on veel olnud huvitav on see avastus, et siin olles olen proovinud palju uusi tantsustiile, mida ma eelnevalt ei osanud. Alguses tunned küll kui tõeline pingviin – kentsakana. Eestis jäädakse sageli sama tantsustiili juurde. Aga kui midagi ei valda täielikult, siis tähendab, et seda pead tegema rohkem. Näiteks kui parempööre on parem kui vasakpööre siis teed vasakpöördeid rohkem. Ei ole oluline olla parim tantsija, võid olla ka algaja, aga pühendud ja see kasvatab sind edasi. Igapäevaelus ka. Vahest oled number üks ja vahest ei ole.
Kokkuvõttes usun alati, et kõik on võimalik. Kui midagi tahad siis on see saavutatav ja ainus küsimus on kuidas.
Olen ka aru saanud, et igal asjal on oma aeg – see on ka üks mu võtmetest. Meil kõigil on oma ajaliin, mis on väga unikaalne. Mõned asjad küpsevad ja tulevad pinnale siis kui aeg on käes, neid ei saa teha enne kui nad on küpsed. Tuleb olla kannatlik ja usaldada.
Olen ka enda jaoks avastanud bikram jooga. Huvitav oli see, et esimene stuudio pandi kinni, et arvati et see ei too midagi sisse. Nüüd terve maailm harrastab seda väga aktiivselt. See tähendab ikkagi, et püsivus ja sihikindlus viivad eesmärgini.
* Mis on sinu sõnum maailmale läbi oma elu ja elustiili?
Minu arust on oluline eneseusk. Iga inimene on niivõrd unikaalne, et midagi maailmale pakkuda, mida kellelgi teisel ei ole. Soovin südamest, et kõigil oleks julgust oma asjaga tegeleda, mis teda õnnelikuks teeb.
Õnnelik olemine on Põhjamaades alahinnatud. Budismis näiteks öeldakse, et ‘natural state of mind’ on õnnelik olemine. Kuid kahjuks on meil ühiskonna poolt nii palju norme ja asju, mis viivad meid meie õnne teelt kõrvale. Kogu aeg on jooksmine kuskile ning individualismi ei rõhutata piisavalt. Kui sa teed seda oma asja, siis on sul ka teistele inimestele rohkem pakkuda. Tuleb olla tugev, et normidest ja mudelite vormidest ise välja astuda. See on esimene samm õnne teele.
* Mis oli su elu raskeim moment? Kuidas sa sellest läbi said?
Päris mitmeid hetki on raskeid on olnud, mis kõigem on olnud? Huvitav küsimus. Kui tuled välja ei tundugi nii võimatu. Ühe näitena võin tuua kui tulin USA-sse tantsukooli. Programm sai läbi ja mul oli edasi toimetamiseks artisti viisat vaja taotleda. Kõige suurem ettevõtmine oli seda teha ja selle kõrvalt ka veel oma psühholoogia magistritööd lõpetada. See oli aastapikkune protsess, et kõik paberid kokku saada. Lõpuks peale pikka ootamist tuli jaatav vastus ära. See päev olin nii õnnelik – oleksin nagu jackpoti võitnud. Tundus, et lõpuks mida ma olen teinud, on ka vilja kandnud ja saan ametlikult tagasi minna. Tundus kohati isegi utoopiline. Enne aga oli vaja veel minna Tallinna USA saatkonda intervjuule. Seal aga küsis USA konsul, et kes sa üldse oled selline ja miks on sulle antud selline viisa?
Olin täiesti shokis. Konsul aga jätkas, et me ei tea kes sa selline oled ja see pole see tüüp viisa, mida sa peaks saama. Olin shokis. See oli õudne. Kogu mu maailm vajus kokku. Kirjutasin om advokaadile USA-s. Nad olid kõik shokis siinpool New Yorkis, et need asjad ei peaks nii käima. Soovitasid mul isegi vahetada saatkonda. See on pikk lugu – ehk läks nii nagu ei pidand minema. Konsul küsis täiendavad pabereid. Kaks kuud olin teadmatuses, et mis edasi saab. Kellegagi midagi sellist ei olnud juhtund, et ühe miljoni juhtum. Ülivalus hetk.
Nii absurdne. Üks inimene, kes oli nii pahatahtlik mu vastu keeras kogu mu elu pea peale oma otsusega. See ei olnud viisakas intervjuu. Mõnda aega võtsin siis aja maha. Mingi aja möödudes tuli energiavarusid juurde. Sain aru, et ma ei saa jätta seda nii, et nii palju tööd olen juba ära teinud. Ei aktsepteeri ja ei anna alla. Viisin sadu lisapabereid. Sain viisa kätte. Tekkis selline ‘bitter sweet’ (kibe magus) tunne – et saad kõik, mida oled tahtnud, aga vahest siis sellise jõnksuga.
Tagantjärgi vaatan seda situatsiooni – suurim õppetund selles minu jaoks oli, et ei tohi endas kahelda. Et oled liiga tagasihoidlik. Oluline on uskuda, et head asjad tulevad sinuni ja sa oled neid väärt.
Olin viisaga õnnelik. Tekitas aga ka mulle endale küsimused, et kas olen nüüd nii hea tegija? Igas eluvaldkonnas, et kas ma olen seda väärt? Universum pani proovile. Viimane proovikivi. Tõestas veel rohkem ära, et sihikindlus on väga oluline, et ei tohi unistusi sinnapaika jätta. Ju ma pidin siis hiljem tulema ja miks läks nii nagu läks.
* Mis oli kõige inspireerivam hetk sinu elus? Mis juhtus?
Viisa saamine oligi kõige õnnelikum hetk. Et kui sain sellega hakkama, et siis saan kõigega hakkama. Sain aru, et see annab tulemusi kui tahad midagi ja toimetad sellega. Et alguses unistad, et tore oleks New Yorgis elada ja töötada ja siis mingi hetk avastad et oi – näe töötangi tantsija- ja koreograafina. Aastaid tagasi tundus see väga sürrealistlik ja utoopiana. Pani hästi mõtlema – et ükski unistus ei ole liiga suur. Ja kui ma lähen tagasi Eestisse, siis see aitab mul ennast peegeldada, aru saada kui palju kogemusi oled saanud vahepeal ja kui palju oled kasvanud. Eneseareng on väga inspireeriv. See teebki õnnelikuks.
* Mida sa pead oma suurimaks saavutuseks oma elus?
Arvan seda, et ma elan unistuste karjääri oma unistuste linnas New Yorkis. Siia punkti jõudmine on võtnud aega ja ei ole olnud lihtne. Seega väiksed asjad on olnud tohutu edasiminek kui pika tee oled käinud et siia jõuda. Olen väga õnnelik, et saan teha seda mida armastan ja siin. See on mul ka võimaldanud reisida ja jätkuvalt ka igapäevaselt inspireerib mind. Ma arvan et see, et ma ei ole unistustega alla andnud.
* Mis suhe on sul rahaga?
Arvan, et selles mõttes ei ole mul tohutut eesmärki, et teenida nii kõrget sissetulekut. Jah hea finantsiline seis annab teatud vabaduse, aga samas üks mu trupikaaslane ütles Eestis, et raha on kõigest raha. On olnud tihti aegu kus sa peadki säästma – pead läbi mõtlema oma erinevad sammud. Kuid see pole number üks asi. Kui ma elan ära ja ei ole näljas ei ole kodutu – siis on kõik hästi. Raha ei saa kramplikult kinni hoida, siis on see kinnisidee, mis hoiab tagasi nii raha kui võimalusi.
On aegu kus on lihtsam elada ja aegu kus on ka keerulisem. Kui on kitsam seis on ka huvitav eksperimenteerida kui vähesega sa oled võimeline tegelikult toime tulema. Et kas sul on vaja ühte või teist asja ja see paneb läbi mõtlema kui palju on. Samamoodi muude asjadega.
Palju asju jääb inimestel raha taha. Hea ütlemine on selle kohta – sa ei tea kunagi kui piiritud on su võimalused on enne kui sul piiramatult raha või ole üldse raha.
Olen teinud huvitavaid asju. Eesti majas müüsin jõulu trühvleid et toime tulla. Minu jaoks on olulisem, et ma saan ennast väljendada ja ennast arendada. Kui mul on finantsiliselt stabiilsem seisund, olen märganud, et muutun siis laisemaks. Ükskord juhtus nii, et mul varastati metroos rahakott ära. Kogu raha läks mis mul oli. See aga paneb sind 200% tegutsema. On ju vaja toime tulla ja siis ületadki ennast. See avab loomingulise poole ja paneb otsima võimalusi sealt kust neid muidu ei otsiks. See paneb sind nagu välja toimetama. Seetõttu tuli ka mulle töö võimalusi, millele muidu ei oleks mõelnud. Iga selline kitsas olukord tuleb sellepärast, et on midagi sellest vaja õppida, kuid see ei pruugi alati olla kõige positiivsem kogemus.
* Kas sa võiksid defineerida, mis on finantsiline iseseisvus sinu jaoks?
Üks mu näitlejast tuttav ütles, et oled piisavalt rikas, et saad endale lubada korteris õhukonditsioneeri NYCIs 😉
Minu jaoks on see siis kui ma saan valida töövahendid ja ka projektid, mis mulle meeldivad ja ka võimalus teatud projektidele ei ütelda, et see ei võtaks minult rohkem kui annaks. Luksus on see, kui saan vastu võtta töö mis mulle meeldib ja mis toob naudingut ja ka väärilist tasu. Finantsiline iseseisvus annab vabaduse investeerida millesse soovid. Saad valida endale lisakoolitusi või siis mingi projekti rahastamise. Selles protsessis on üli olulised valikud. Tegime üks aasta USAs road tripi, kus meie sõidupiletid olid vaid 127 dollarit. Kasutasime kõiki süsteeme läbi google-i, et saada odavamad ööbimiskohad ja piletid. Tänapäeva tehnika lubab seda. Tegelikult me saame ka palju vähemaga hakkama kui meil tegelikult on.
* Kui see pole väga isiklik küsimus, siis kuidas sa ennast ära elatad ja elad oma unistuste elu?
Ma olen ju vabakutseline tantsija, ehk siis pakun ennast ja oma loomingut muusikavideodesse, muusikali, esinemistele. Tõeline artisti elu – käid mööda ‘auditioneid’ (töölevõtu proove), treenin palju noori ja lapsi ka. Elatist teeningi siis tantsuga, õpetamise ja esinemisega. Saan kõike balansis hoida.
Teen esimesi samme oma tantsukompanii loomiseks – kui ma ise lavastan mingeid projekte – ja see on alles algus oma loomingu väljapanemisega. Saan siis ise juhtida valikuid keda võtan tantsima, kellega koostööd teen ja see läheb ka finantsvabaduse alla ka oma loomingulises mõttes. See on õrn teema tantsijatele ja artistidele. Tihtipeale tantsid 10 minutit ja siis mõeldakse, et selle eest ei peaks ju maksma. Mul on ka häid tantsijaid kolleege, kes on mingi aeg valmis panustama mu projektidesse tasuta. Mul on ka inimesi ja kolleege siin NYC-is, kes toetavad siin ja teeme omavahel koostööd ja see on ka saavutus.
See lavastus, mida praegu teen juulikuu lõpuks, see on see kus me keskendume teemale – milline mina on tõeline mina ja milline see, mida teised näevad. Selle nimi on ‘Reflection Spectrum’ (tõlge – peegeldus spekter). Me siis peegeldame läbi teiste inimeste või silmade. Räägime sellest aspektist läbi tantsu. Selles projektis on ühendatud nelja koreograafi tööd.
* Kuidas sa tunned Crystalit? Mis sind tema juures võlub?
Soovin Diinale tuult tiibadesse Suure Õuna vallutamisel.