Isa äkiline surm
Minu isa suri 2 aastat tagasi kopsu- ja maksavähki. Ta läks haiglasse ja nädala pärast suri. Arvatavasti oli tal olnud vähk päris kaua aega, aga kuna ta proove ei andnud, siis kannatas vaikselt valu ja seetõttu tuli tema elu lõpp väga ruttu.
Pidime koos õega teda vaatama minema ühel laupäeval. Nädal enne sattusin ise haiglasse ja olin suremise ääre peal. Tänu arstide kiirele tegutsemisele sain sellest ilusti välja. Nädal hiljem reedel helistati haiglast, et isa suri. Laupäeval läksime ta surnukeha vaatama.
Ja ma ei tea kas olen üldse kellelgi nii õnnist nägu näinud kui temal oli. Ta oli täis rahu ja kohalolu nagu andnuks meile teada, et pole hullu, et me teda ei näinud enne teda surma. Temaga on kõik korras, ta on rahul, et sai edasi liikuda.
Seikluspisik lapsepõlvest
Minu isa oli see, kes minusse süstis tõelise seikluspisiku. Igal suvel võttis ta mind ja mu õde kaasa Pärnusse, kus asus firma jaht, kus saime alates 6-aastasest peale käia purjetamas ja seigelda mööda Eestit ringi. See oli minu jaoks midagi mida ootasin terve talve. Seiklused, uued kohad ja sõitmine. Kui kippusime virisema, siis küsis isa, kas me soovime järgmine kord koju jääda. Sekundi pealt oli vaikus majas. See oli meie jaoks komm temaga seigelda!
Seilamine merekaruga
Mu isa oli tõeline merekaru – igal suvel käis ta regattidel. Tundsin temaga purjetades ennast kindlalt, isegi kui jaht oli tuule tõttu suures kreenis. Kui olin 12-aastane ja teel Kihnu, siis ühel hetkel peatas ta jahi ja ankurdas laeva. Seejärel viskas ta meid õega üle parda vette. Ma ei unusta seda mitte kunagi. See oli minu jaoks esimene kord kui ma olin nii sügavas vees ja põhja ei olnud nähagi.
Keegi oli mulle väiksena ütelnud, et ma suren sügavas vees. Seega olin seda vältinud. Aastaid hiljem muidugi, et sellest täielikult üle saada õppisin vabasukelduma. Nüüdseks teinud isikliku rekordi – 23 meetrit ühe hingetõmbega alla ja üles – on see hirm vabastatud (video).
Minu isa andis mulle tõelise vastupidavuse ja tugevuse ja seiklusjanu. See viis mind lõpuks Kaplinna Ülikooli ja Tromsösse ja veel pea 25 erinevat maad külastama ja paljudes ka elama pikemalt kui vaid paar nädalat (Taani, Norra, Lõuna-Aafrika, Mehhiko, Hawaii, Austraalia, Inglismaa jne).
Metsatöö
Peale seda kui ta vahetas töökohta, sai temast metsatööline. Sellel ajal polnud veel nii häid metsariideid ja jalanõusid nagu praegu. Sageli sai ta jalg külmast võetud ja nii läks jala vereringlus väga pahaks kätte, kuni tuli tromp ja jalg tuli amputeerida, et ta elu päästa. Vasak jalg kuni põlveni. Sealt läks põletik edasi, nii et tuli uus lõikus teha, nii et lõpuks tuli pea terve vasak jalg amputeerida. Ta sai küll proteesi, aga selle pealepanek oli raskendatud ja ei sobinud hästi. Elades väikses külas ei saanud ta väga liikuma.
Meremees ja ta parim sõber
Olles meremees, ning elades kesk-Eesti külas, polnud ta merd näinud tervel üle 10 aasta. Ta sünnipäev oli tulemas. Otsustasin, et teen talle üllatuskingituse. Ma viisin ta üllatuseks Tallinna, kus viisin ta kohe Vääna Jõesuusse mere äärde. Ta oli mere ääres ja vaatas laineid. Tundsin kuidas ta süda nuttis rõõmust kohata oma parimat sõpra.
Ma nägin teda ja tundsin ära ennast. Kui ma pole pikalt ookeani näinud, siis pisarad voolavad. Viimane kord kui mul oli möödunud 9 kuud ookeanis olemisest, esimene kord ookeanis olles – nutsin ja naersin korraga. Langesin vette nagu oma kallima embusesse. Mitte mingi valemiga ei tahtnud sealt välja tulla. Nii oluline on ookean minu jaoks. Selle olen kindlasti pärinud isalt. Mulle vahest tundus, et tal voolab vere asemel merevesi…
Üllatus
Olin organiseerinud talle megaüllatuse. Viisin ta kohalikku jahtklubisse, kus minu üks sõber aitas meid jahile, ning olin kutsunud ka oma sõpru sinna, et oleks mõnus seiklemisvõimalus ja et isal tekiks reaalsem tunne purjetamisest.
Esimesed tund aega ei söandanud ta rooli puudutada. Kuid siis astus rooli taha ja oli laeva kapten 2 tundi. See naeratus ja see sära mis temast õhkus oli täiesti uskumatu! Ma ütlesin talle:
‘Näed kallis isa –
sa ei pea tegelikult omama kahte jalga,
et teha seda mis sulle meeldib!’
Tema matusteks tegin imelise laulu – südamelaulu (loe selle kohta Kus on sinu kodu blogipostitusest) ning mille saime ka linti erilise videoga, et meenutada seda imelist sidet ja soojust ning seikluspisikut, mis ta minuga jagas.
Aitäh armas isa ja aitäh, et olid see, kes olid, aitäh et sain läbi sinu tulla siia maailma ning viskasid mind pea ees tundmatusse kohta. Nüüd on see minu jaoks igapäevane ja kui seda ei juhtu on lausa imelik. Meil olid oma katsumused ja ka need olid vajalikud meie inimlikus kogemuses. Ja see tegi minust selle tugeva tütre ja maailmakodaniku, kes ma praegu olen!
Sellised hetked on väärt elamist ja asendamatud kingitused, mis jäävad meelde terveks eluks! Imeline kaasloomine!
Peale jahisõitu, panime pildid kokku ja saatsime talle sünnipäevakaardi, kus olid pildid temast kus ta naeratas ja juhtis jahti koos minu ja mu õega. Tundsin, et ta oli minu üle uhke.
Sageli kui ma oma maailmarändudelt tagasi tulin, võttis ta välja maailmakaardi ja vaatasime koos kaarti ja näitasin talle kus ma jälle seigelnud olin. Ta oli selle üle väga uhke ja väga põnevil. Tundsin kuidas ta mõttes reisis minuga koos.
ALOHA hüvastijätt isaga
Isa tuhastati ja sain juhatuse see tuhk saada tagasi merre. Ning tegime uue jahisõidu tema mälestuseks Tallinna lahes. Ilm polnud väga tõotav, aga läksime ikkagi välja ja kui jõudsime keset lahte, lakkas vihmasadu, päike tuli välja ja tekkis totaalne tuulevaikus. Isa ütles meile head aega. Pärast põletasime urni ja sellest lõkkest tuli ka palju imelist energiat. Olin rahus ja teadsin, et vast seda on temagi.
Hawaii ja Delfiinid
Lahkusin peaaegu koheselt peale tema surma Hawaiile, kus sain olla 3 kuud ja samal ajal ujuda delfiinidega. Läbi delfiinide tuli sõnum isalt: ,Olen sinuga kõikjal, aitan sind, küsi abi kui vajad! Pisarad uputasid mu maski. Delfiinid mängisid ja olid kohe eriti ligidal ja keerlesid mu ümber. Tänu delfiiniteraapiale metsikute delfiinidega sain leinamise perioodi teha läbi 3 kuuga, mitme aasta asemel. Minu Hawaii perekond oli nii lahke ja lasi nende juures elada kui külaline pea kuu aega. See oli nii suur kingitus, et mul pisarad voolasid ja tänutunne oli igapäevaselt megatugev. Milline aloha lahkus! Kuid ühe jalaga kapten toimetas ka teispoolsusest edasi.
Mehhiko seikluste maagia 2012
Kui jõudsin Mehhikosse veebruaris 2012, sain oma isaga uuesti kontakti. Tundsin, et selles oli tema käsi mängus, et siia jõudsin. Elasin sõbranna Katrin Haiba jahi Lila peal 1,5 kuud ja ühendusin uuesti mereinimeste eluga. Ühendusin laevaga, mis oli maailmale tiiru peale teinud Pat Henryga uhkes üksinduses. Milline uus algus mu uuele ringile! Ning see alustas terve ringi maagilisi sündmuseid, mis jätkub kuni tänase päevani. Viimaste kuude jooksul tundub mulle, et ta on hoidnud mu kätt ja mind juhendanud samm sammult.
Mehhiko maagia 2013
Olen nüüd lõpuks ometi maandunud kohta, kus olen ümbritsetud lahkusest, küllusest ja inimeste headusest. Täna oli õhtusöök kolme rahvusvahelise paariga, kes kõik olid oma kallimad leidnud erineval moel ja on õnnelikus abielus ja just sel moel nagu neile sobib.
Inimesed olid kõik rahul, õnnelikud ja naeratavad. Mitte kordagi 5 tunni jooksul, mis koos veetsime, ei kuulnud ma virisemist. See oli lausa uskumatu. See oli täielik headuse ja aloha ookean. Mu süda avanes järjest rohkem. Ma tunnen, et mu mustrid kõik muunduvad, sest nii palju lahkust, headust ja küllust korraga pole mul kunagi korraga taldrikul olnud ja see järjest kasvab ja paljuneb.
Uusi ja uusi imesid loob ennast vormi ja ma lihtsalt vaatan nagu tõesti väike laps liivakastis – wow, imeline uus kook kukkus välja ja mängust ning voolamisest. Asjad, võimalused ja inimesed tulevad ise minuni. Aitäh sulle armas isa Raivo, kus iganes sa juba oled! Ma olen sulle tänulik. Olen uhke, et olen kapteni tütar ja nüüd seilan maailma teistel meredel. Iga kord kui kohtan vaalasid ja delfiine ütlen aloha ka oma isale.
Ja nii nagu minu isa oli võimeline juhtima jahti vaid ühe jalaga, nii on iga inimene võimeline kõigeks, milleks valik tehakse. Mitte miski ei saa peatada meie kõikvõimsust kui me seda valime.
Mu isa oli mulle suureks inspiratsiooniks. Ta oli hea südamega mees, kellel oli meremehe lahkus, olgu selleks sool või rool. Kannan seda endas edasi ja annan teatepulka edasi. Vaikse Ookeani paitavate lainete ääres. Olen jõudnud koju, sest mu SÜDA LAULAB;)
StretchDance in La Cruz, Mexico, August 2013
Sinu tagasiside
Kas see lugu inspireeris sind? On sul midagi südamel, mida sooviksid jagada?
Kas oled vaatamata takistustele saavutanud selle, mida oled soovinud?
Siis tee seda siin!
Kui soovid saada minu uudiskirja, kingitusi ja soovitusi, mine esilehele ja jäta alla paremasse nurka kastidesse oma nimi ja emaili aadress.
Peatselt ootab sind postkastis mu esimene uudiskiri koos üllatusega!
