Olen täna terve päeva mõelnud, et tänane postitus tuleb Hawaiist. Olen küsinud küsimusi kuidas sellest kirjutada, sest teema on nii suur ja võimas. Siis mõtlesin, et võtan alustuseks ette kirja, mille panin kaaskirjaks uutele kutsetele tulla minuga Hawaiile ja peale seda arenes asi juba täiesti omal jõul edasi. Hästi Hawaiilikul moel.
_________________________________________________________________________
Kutse Hawaiilt
4 aastat tagasi oli Crystal tõeline macho naine – lükates kõike läbi elu, nii nagu juhised ütlesid. Sekretäride kool, siis ülikool, siis magistrikraad ja palju ohverdusi akadeemilise paberi nimel.
Aga lugu sai alguse palju varem.
10 aastat tagasi koristas ta ühte korterit Oslos. See on see, kus see kõik alguse sai. Enne lahkumist oli tal endale mõeldud auhind. Ta istus diivanile ja võttis kätte mõned raamatud. Raamatud olid Hawaiist. Tal oli suur unistus minna Hawaiile. Ühel päeval. Lihtsalt unistus…See tundus nii kättesaamatu ja nii kaugel. Ta isegi uuris järele kus täpsemalt need saared asusid. Tuli välja täpselt teisel pool maakera. Noh oleks võinud ja valida midagi lähemal. Aga selline kord on juba tema meespool. Kes soovis katsumusi.
See on see kuidas Hawaii meid kutsub, välja valib ja hakkab meie poole oma samme seadma. 6 aastat hiljem, leidiski ta end Hawaiil, Big Islandil. Ujus metsikute delfiinidega, kõndis vihmametsades ja koges elu maagiat. See tundus täiesti uskumatuna. Sest vaid 1 kuu enne sõitu, polnud tal terve seikluse raha. Kuid valik oli tehtud ja kõik kulges oma rada pidi ning sai paika.
Hawaii, aprill 2009.
Siis see juhtus. Ta eksis koos ühe oma sõbrannaga ära. See oli see hetk kui tõeline seiklus algas. Lõpuks leiti mõned maagilised keskused ja kogukonnad ja veeteraapia kursuse ning mõned kohalikud kontaktid tulevasteks aastateks. Ta ütles naljatledes, et ta tuleb tagasi koos mõnede eestlastega ja 6 kuud hiljem ta oligi tagasi. Kõik arvasid, et ta teeb nalja.
Sellest hetkest saidki alguse Hawaii seiklusgrupid. Crystalist sai tõeline naine, voolav, tuulega tantsiv ja vihmas laulev, ookeani sosinaid kuulev ja delfiinide panust vastuvõttev, et muutused saaksid toimuda ühe inimese kaupa. Uus töö, uus partner, rohkem raha, leida oma elu kirge, enda tundmaõppimine ja mida iganes inimesed küsisid ja aloha selle kõige otsas nagu kreem tordi peal – manifesteerus nagu imeväe kord korra järel. See on tõeline maapealne paradiis. Kogemused on väärt rohkem kui miljon.
Olles ühendudes iseendaga, Emakese Maaga, esiisadega, Taevaste vägedega, loodusega, oma tõelise sisemusega, 4 elemendiga saab igaüks ühenduse ka saladustega kuidas teha see elu siin Maa peal tõeliseks paradiisiks – tõeliseks sümfooniaks, kus sina oled dirigent!
Crystalist sai ’inimhelendaja’ (human beaming) ja ta on õnnelik, kui saab olla sinu giid Hawaiil, need 10 maagilist päeva. Ta on nüüdseks Hawaiil käinud 11 korda viimase 4 aasta jooksul, 30 inimest on osa saanud maagiast ja 7 gruppi on selja taga. Neis on olnud kõike – nii tantsu kui komistusi – nii tippe kui kuristikke! Nagu elus ikka!
Pele (vulkaanijumalanna) on jaganud temaga oma maagiat oma imelises ülikoolis Hawaiil. Kas sul on julgust liituda selle muinasjutuga?
_________________________________________________________________________
Täna juhtus midagi, ning sain aru, et mida Hawaii mulle praegu õpetab, on kuidas tõeliselt ühendada mees ja naisenergiad iseendas. Kuidas selles tantsida. Kuidas väljendada ja jagada iseenda Kalit pehmelt ja lahkelt. See on ainuvõimalik, kui meie sisemine mees hoiab meile ruumi. Kui sisemist meest pole kodus, siis on Kali platsis ja on üks kärts ja mürts ning maavärin. Kas tuleb tuttav ette?
Mida on Pele (vulkaanijumalanna) mulle õpetanud?
– Pele on mulle õpetanud kuidas väljendada selgelt oma vajadusi
– Pele on ärinaine ja tal on Hawaiil isegi oma kontor – iga kord enne mingi kokkuleppe tegemist kirjutan selle kirjalikult ülesse ja saan selged kokkulepped paika mõlemapoolselt
– Pele soovitas mul selgitada inimestele enda ümber kuidas ma eksisteerin ja toimin kõige paremini (see on üsna erinev enamus inimestest) ning kui see on erinev, ei tähenda see, et ma olen halvem või parem, olen lihtsalt erinevam
– Pele on kohalolev, et kui ma midagi endast annan siis koheselt küsida kas see panustab ka mulle ning kas see inimene, kellele ma annan, võtab mu panust täielikult vastu või kui iseenesestmõistetavat asja?
– Pele ütleb, et kui mu sisemine naine on pahane, siis väljendada oma pahameelt, samal ajal paludes oma sisemise mehe ruumihoidmise väge (ehk siis ei plahvata, vaid rahulikult kõnnin emotsioonist läbi).
– Pele on mulle õpetanud lahket suhtlemist. On võimalus inimestele pahvatada välja oma hukkamõist ja kui seda korduvalt tehakse, siis on sellele raske lahkusega vastata, kuid kord kui seda teha, siis on võimalik muster muundada ning seda enam mitte kunagi korrata.
– Elus on vajalik nii surm kui sünd. Kui Pele suretab mõned puud oma teel, siis nendest seemnetest mis peatselt tuulega kuivanud laavapragudesse kanduvad, sünnib uus puu ja uus elu. See maa mis kivistub on uus maa ja uus algus. Vahepeal võib ta puhastada kõike ka oma embava sooja tuulega ning hoo’ponoponoga (andestusmeetod).
– Kui emotsioonid hakkavad üle pea kanduma, siis tuletan meelde mis juhtus kui laava kohtus ookeaniga. See hetk toimus kihisemine ja tuli kivistus kivideks selles embuses. Kas kuidas saan mina inimesena emmata oma emotsioone nagu vesi laavat?
– Pele on mulle õpetanud olema ühenduses oma sisemise naisega, see kes juhendab mind iseendale lähemale, iseenda koju. Ta annab mulle juhatust millal ja kuidas midagi teha. Siis järgnen sellele, samm sammult. Ja mitte kunagi ei libastu.
– Kui ma eiran oma sisemist naist, siis tuleb varsti kuskilt mingi litakas. Kas vastu tagumikku või vastu nägu või kuskile mujale. Tuleb olla kogu aeg ärkvel. Siis on vaja oma sisemine mees valvesse panna, kes ütleks, paremtiib – vaenlane läheneb.
– Pele on mulle õpetanud, et mitte alati ei pea me kõike ise ära tegema. On olemas võimalused appi kutsuda. Pele kutsub selleks vahest appi tuule, vihma ja päikesepaiste. Nii minagi. Ainult sageli tuleb see abi inimvormis. Kui olen valmis vastu võtma nagu Pele.
– Kui mehed õpivad olema paigas, nagu väesambad ja kivid või puud ning meile naistele ruumi hoidma, meid paitama, silitama ja õhutama, siis suudame nii palju rohkem anda oma meestele ja maailmale.
– Igaühe sees on tema sisemine paradiis, tema sisemine Hawaii. Mõni ei peagi sinna jõudma reaalselt, aga mõni lihtsalt peab ära käima, et siis ise olla aloha majakas.
Selline lugu tuli täna Hawaiist.
Kord oli meil sündmus Hawaiist Pärnus ja ma küsisin 60-lt inimeselt ruumis, et kui keegi neist ei peaks mõtlema rahast, kes neist tuleks minuga Hawaiile. Absoluutselt kõik käed tõusid. Kui küsisin, aga kui peaksite selle eest ise maksma, kes siis tuleks?
Tõusis vaid kaks kätt.
Miks? Mis teie arvate?
Ja kas kuidas on Pele teiega suhelnud?
