Väiksed pildikillud sõnades minu vanaemast (isa emast)
37,3 aastat tagasi sündis mu vanaemale esimene lapselaps. See lapselaps olin mina. …. Ja siis see algas….
Loe lähemalt…
Värskelt pressitud maasikad otse peenralt segatud suhkru ja hapukoorega. Värske sai kastetud sinna sisse.
Kõrsikud otse võipakki.
Kõndimine suvises päikeses. Raudtee liiprid. Surnuaed. Haudade korrastamine. Linnulaul. Minek kui seiklus.
Pärnaõite korjamine. Kuivatamine ja apteeki viimine.
Mustikalkäik metsas. Korvitäied koju.
Aiamaal rohimine. Malts ja juurikad.
Värsked tomatid otse kasvuhoonest lisades suhkrut otse suhu.
Paljad jalad. Mustad. Liivased. Porised. Pesemine kausis.
Haige olemine. Vanaema tegi siis mulle mannavahtu piimaga. Mulle meeldis haige olla, sest tema hoolitsus oli siis nii maksimaalne. Sain kogu tema tähelepanu endale.
Värsked linad otse nöörilt. Milline lõhn! Ja triigitud!
Kartul, hakklihakaste, ja hapukurk ja kõrvitsasalt. Parimad maailmas. Otse vanaema pannilt.
Maasikamoos pannkookidega.
Soojad pontsikud.
Alati puhtad riided.
Alati korras kodu.
Alati piisavalt raha kõigeks, mida vaja.
Jalutuskäigud talvises pargis.
Kartulipanek ja võtmine.
Rohimine. Peenar peenra järel. Võileivad lastevorstiga lõunasöögiks.
Marjade korjamine aias. Moosi tegemine.
Kartulite koorimine.
8 märtsi tähistamine tordiga.
Õunad otse õunapuu otsast.
Mina kastanipuu all. Sügis. Vanaema läks ära. Ma ei saanud aru kuhu. Pärast toodi meid õega järgi. Saime vaadata kuidas pandi lilli mingi platsi peale. Minu onu matused. Autoavarii. Purjus juht sõitis külje pealt sisse. Silmapilkne surm. … Vanaema nuttis kuid ja aastaid takkajärgi. Kõige imelisem ja andekam poeg. Pojapoeg jäi järgi, keda ei saanudki pärast enam näha.
Kõikidest õdedest on vanaemal veel elus kaks. Väga raskes füüsilises seisundis praegusel hetkel. Soovin neile parimat paranemist!
Mäletan vanaema nuttu. Peale lillelaata. Keegi oli varastanud tema rahakoti. Sees oli vist 500 rubla, mis oli väga suur raha too aeg.
Olin vanaemaga sageli kaasas kui ta koristas ühiselamuid suviti. Toa ja korruse järel. Neid oli palju. Tema visadus oli imetlusväärne.
Vanaema ja vanaisa rääkisid alati õhtuti, kui olid tule ära kustutanud. Vanaema jätkas sageli kui vanaisa juba norskas. Tüüpiline. See toob mulle alati naeratuse näole.
Vanaisa suri kõrivähki aastal 1988. See oli päris pikaajaline protsess ja päris karm. Vanaema oli väga vastupidav selles kõiges.
Vanaema ütles mulle peale keskkooli, et temal mulle raha ülikooli jaoks anda pole, et õppigu ma ruttu mingi amet selgeks, et saan oma elu peale. Nii läksingi sekretärikooli. Kool lõpetatud, töötasin sekretärina 4 kuud, et aru saada, sel kujul pole see minu töö. Sekretäride kooli ajal oli meie päevaraha 5 krooni. Elasin siis koos oma õega tema ühiselamus. Peale sekretäride kooli jäin rasedaks ja elu võttis uue suuna. Sekretäride koolist sain aluse kõigeks edaspidiseks, nii õpingutes kui äris. Vanaema oli tark oma suunitlustega.
Vanaema oli esimene, kes oli tunnistajaks kui mu poeg tegi oma esimesed sammud, ta oli siis kui hästi mäletan 9,5 kuune. See oli tõeline rõõmupäev. Vanaema oli hästi toeks oma lapselapse lapsega. See on suur kingitus. Olen nii südamest tänulik. Ta pole kunagi mind lapse pärast hukka mõistnud. Või minu valikute pärast. Ta on alati olnud olemas.
Tahtsin söögitegemist õppida. Vanaemal oli alati nii kiire sellega, et ta tegi ise ära. Tulemus? Jõudsin Tallinna. Olin 18 ja ei osanud isegi kartuleid praadida. Õde õppis kokaks ja tema kõrvalt sai siis õppida nii mõndagi. Mõte lapsevanematele – andke lastele võimalusi kaasa lüüa söögitegemises nii kui nad selle suhtes huvi ülesse näitavad.
Minu isa, kaotas oma jala, see amputeeriti. Jäi koju ja töötada ei saanud enam (oli metsatööline). Minu vanaema (tema ema) hoolitses tema eest aastaid. Kui isa oli olemas, oli see vanaemale väsitav. Kui isa ära suri, ei osanud ta üksi olla. Nii me oleme inimestena mitte kunagi rahul?
Vanaema on aastatega muutunud positiivsemaks. Ta ei osanud muudmoodi kui muretseda. Esimene kord kui rääkisin kuhu ma lähen (Taani) siis hakkas ta väga muretsema. Kui ütlesin, et nüüd kolin Norra, oli ta jällegi väga üllatunud. Lõuna-Aafrikast rääkisin siis kui juba piletid olid taskus. Seda ta küll kartis, sama kui rääkisin Mehhikost.
Kui keegi võiks saada medali muretsemises, siis seda kindlasti minu vanaema. Nüüd on ta nagu muretsemise maha jätnud. Ja sellest on ka kortse vähemaks jäänud. Ning tal on probleem. Midagi pole teha! Isegi mitte muretseda!
Tal on superülevaade seebikatest. Ta teab kõike ja kõigist. Jutuvestmises saaks ta ka medali. Vanaema on väga selge oma olemises oma vanuse kohta.
Mõtlen kas ja milline oleks ta elu kui ta oleks regulaarselt ja teadlikult liikunud terve oma elu. Mõtlen just tema tervist. Ja kui tal poleks neid tervise raamatuid, mis siis oleks. Aga oleks on paha poiss.
Vanaema soovis endale kogu aeg tütreid. Tal sündis kolm poega. Minu vanemad lahutasid. Mina jäin algul isa ja tema ema – minu vanaema juurde, pärast kaotas mu ema emaõigused ja ka õde tuli meie juurde. Ehk siis tema soov täideti. Ta sai endale kaks tütart. Ja ei pidanud ise isegi sünnitama.
Vanaema hoidis ja hoolitses minu eest nagu potilille eest. Ta oli nii hoidev. Turvalisus oli talle oluline. Minu esimene poisssõber tuli alles kui olin 17-aastane. Elasin kohati oma vanust 12 – 17 takkajärgi varajastest kolmekümnendates, et avastada, kes ma siis tegelikult olen. Sellest ei saa üle hüpata. See tuleb takkajärgi teha.
Olin 12-aastane – mäletan vanaema ütles – ‘Me oleme sündinud vaestena ja nendena ka sureme’. Minu sees tärkas mäss. Aastaid hiljem tulin talle külla oma tuttuuue autoga. Rääkisin kuidas mul läheb. Sama aasta lõpus oli minu firma käive olnud miljon krooni.
Ma ei saanud ennast enam nimetada vaeseks. Sajanditevanune valik oli lahustatud. Tähistasime koos vanaemaga suure tordiga.
Minu vanaema on olnud minu jaoks olemas ja minu kõrval läbi kõikide nende aastate ükskõik kus ma olen maailmas olnud. Olen olnud talle abiks ja toeks nii palju kui on olnud võimalik. Vanaema on olnud mulle ema, keda mul oli võimalus vaid praktiliselt 6 aastat oma elust tunda (praeguseks on mu ema ka surnud).
Nüüd aastaid hiljem mõistan oma valikuid. Lapsepõlv tegi mind väga tugevaks. Õppisin iga hetk ise probleeme lahendama, sest sageli polnud ei isa ega vanaema läheduses ja pidin kohe mingi otsuse tegema, et kuidas kas luua. See on pikemas perspektiivis hästi ära tasunud. Võin minna ükskõik kuhu maailmas ja teada, et saan hakkama.
Rääkisin vanaemaga aastaid tagasi armastusest. Tal oli üks väga suur südamearmastus, aga ta kaotas temaga sõja ajal kontakti. Seejärel abiellus väljapakutud mehega. Ta jagas minuga oma kogemusi ja arvamusi seksist ja armastusest. Mul oli südamest kahju, et ta ei saanud kogeda jätkuvat armastust oma südamearmastusega. Mõtlen, et kas milline oleks mina siis olnud või milline oleks olnud tema elu.
Vanaema andis endast mulle parima. Parima, mis oli talle õpetatud. Tänu temale ei saanud minust lastekodulaps. Tänu temale olen korralik kodanik ja panustan ühiskonnale südamest. Tänu temale tean, et paanika ei aita, tuleb rahulikult istuda ja vaadata, mis saab. Muretsemine on lubatud, aga rapsida pole mõtet.
Tänu temale oskan lugu pidada pannkookidest ja maasikamoosist. Tikripõõsastest ja eesti õuntest. Kasvuhoonest, mustikatest ja leesikalehtedest, mida Värskas korjamas käisime. Armusin Värskasse, sest sealtkandist oli pärit minu vanaisa. Väga sageli veetsime mõned nädalad suviti seal. Heinaküünid, heinateod on tõelised lukskogemused, millest tänapäeva lapsed võivad sageli vaid unistada.
Tänu vanaemale õppisin armastama lihtsust. Et mida lihtsam seda rohkem ja uhkem.
Mäletan vanaema mannapudru. Minu arust oli vanaema enamus aja köögis. Kui üks söögikord lõppes, mõtles ta juba uue peale.
Aiamaa oli igapäevane seiklus. Näha kuidas seemnetest kasvavad taimed, nende eest hoolitseda ja lõpuks ka vilju maitsta oli väga lahe kogemus. Kogu elu oli meil tegelikult täielikult öko kui praeguste standartite peale mõtelda.
Vanaema andis meile palju mänguruumi. Meie päralt olid tohutult suured karjamaad, jõgi ja jõeäär. Ta usaldas meid liikuma. See tegi minust julge tüdruku, kes julgelt kohtab tundmatut. Lisa sinna veel mu isa purjetaja seiklemishing. Olgu siis lumes, liivas, päikeses või jääs. Tantsisime koos hobuste ja lehmadega, uurisime ja avastasime jõe ja tiigielu. Olgu suvel või talvel. Õppisin suusatama, uisutama ja rattaga sõitma.
Vanaema vastupidavus läbi kõigi nende vintsutuste elus on olnud üks imetlusväärsemaid asju. Milline südikus ja jõud! Ma olen uhke, et mul on selline vintske vanaema! Kui ma oma elu algusele tagasi vaatan, siis kõikide aastate keskpunkt, see tugev tamm, mis on alati olnud olemas minu jaoks on olnud minu vanaema.
Sellist tugevust ja raudsust nagu temal ei tea kas olen üldse näinud ja kogenud.
Meenub kellegi ütlus mulle, kui olin rase ja ainus moodus laua taga istuda oli jalad enda alla panna natuke vabamas asendis:
‘Kus su jalad on, tüdruk? Istud jalad enda all laua ääres? Kohe näha, et vanaema kasvatatud!’
Jah, seda minagi. Kus ma siis oleks kui tema poleks mind kasvatanud? See on tähtede teada.
Palju õnne, tervist ja jätkuvat vintskust sulle armas vanaema Astra sinu 87.ndal sünnipäeval! Olen sinu üle uhke ja tänulik, et oled mulle panustanud sel moel nagu oled! Eriti tänulik olen ka kõikide katsumuste eest, sest see on minustki teinud vintske eesti naise!
Vanaemad on kindlasti tehtud pajuvitstest, maasikatest ja meest! Sest siis saavad sündida lapsed ja lapselapsed samast kokteilist väikeste või suurte lisanditega!
Ja sinu pannkoogid on maailma parimad, isegi kui vaarikamoosiga!
Mulle meeldib see muusika ja selle lugu vanaemadest, mida soovitas mu poeg. Ma arvan see iseloomustab seda, kuidas me tegelikult toimetame tulevikus ja juba praegugi vanaemadena! Naudi!
__________
Jaga kuidas on olnud kogemused sinu vanaemaga?
Jaga mõtteid, mida see artikkel tekitas!
Fotod koos minu ja mu perega: Crystal Ra erakogu.
Teised fotod Tiina Liimandi www.kohalolu.com
