Valida seda mida süda valib. Kui paljud julgevad seda teha?
Käia nii nagu süda juhatab, isegi kui süda väriseb ja ei tea mis on järgmise nurga taga?
Ja kuidas teada saada, et süda räägib?
Aastal 1994 lõpetasin keskkooli. Mu vanaema ütles, et tal pole raha, et mind ülikoolist läbi aidata, et võtku ma mingi kergem ja praktilisem haridus, et saan ruttu oma elu peale.
Ma mõtlen kui palju on veel maailmas selliseid noori, kes nii lihtsalt alguses alla annavad?
Sekretärikool oli asjalik ja midagi sealt mööda külgi küll alla ei jooksnud. Kõik oskused, mis seal omandasin, olid väga vajalikud edasiste aastate jooksul – nagu pimetrükk, etikett, arhiveerimine, failide süstematiseerimine, keeled, ärieetika, juhtimine jne. Nii öelda oli see kogu edasise virrvarri vundament. Nii, et aitäh vanaema!
Aastal 2000 otsisin tööd. Käisin töövestlustel 8 kuud. Lõpuks sain oma unistuste töö (sellel ajal). Selleks oli ühes mainekas firmas sekretäritöö koht. Mulle anti aega kaks nädalat enne tööleasumist hoogu võtta. Selle aja jooksul tuli mulle pakkumine Norra minna ja nimelt lapsehoidjaks. Olin seda asja ajanud juba mitmeid kuid, ning see oli väga kutsuv minu jaoks. Norra oli olnud minu unistuste maa juba lapsest saati. hakkasin norra keelt õppima kui ma olin 12.
Värskelt suhtest lahkunud, jätsin oma poja maha tema isaga kasvama, et minna teiste lapsi hoidma. Sain palju hukkamõistu sellega seoses. Olin peale lahkuminekut väga konfliktis iseendaga ning mulle tundus, et see äraminek annab hea võimaluse vaadata oma elule tagasi ja leida uued perspektiivid, eriti kui oleksin Eestist eemal ja järgnesin täielikult oma südamele. Läksin teadmisega, et olen seal ca 2 aastat. Poole olemise pealt otsustasin, et hakkan igapäevaselt tegema samme selleks, et ma saaksin edaspidi ainult teha seda mis meeldib, mitte seda mida pean või mis raha sisse toob. Selleks läks mul veel aega.
Ma jäin Norra 7. aastaks. Ja oleks edasigi jäänud kui oleks olnud piisavalt tööd. Aga kolisin tagasi Eestisse aastal 2007, kuna Eestis oli minu jaoks nii palju tööd, et ei jõudnud ära teha.
Selle seikluse poole peal oli juhus, kus mul tuli valida kas oma armastatu või oma unistuste missioon. Ma valisin oma unistuste missiooni, kuna parajasti lugesin ka Paulo Coelho ‘Alkeemikut’ kus soovituseks oli järgida oma legendi. Kui inimesed sinu ümber sellega kaasa ei saa tulla, siis lase neil olla ja liigu edasi. See oli ainulaadne võimalus, ning nagu selgus ei oleks see inimene mind nagunii võtnud sellena, kes ma olin, nii et otsus oli hästi tehtud.
Olin tagasi, taskus kaks kõrgemat haridust maailma klassi ülikoolidest (mõlemad finantseerisin praktiliselt oma taskust) ning tegin midagi hoopis muud kui mu haridus oleks eeldanud. Ma nimelt lõin oma firma ning hakkasin inimesi nõustama. Kõik läks nii lepase reega, et seda protsessi peatada oleks olnud võimatu. Tööpäev algas vahest kell 6 ja lõppes kell 2 öösel. Ma ei hoolinud endast, kõik mis mind huvitas oli inimeste heaolu. Selles suures töötamises unustasin oma keha ja iseenda eest hoolitsemise. Peatselt andis tervis omalt poolt märku, et tuleb tempot maha võtta. Seda ma ka tegin.
Olles Lõuna-Aafrikas ja tehes oma dokumentaalfilmi Kiirtee Iseendasse, sai mul raha otsa. Ma teadsin, et see risk on ja ma võin selleni jõuda. Siis tuli maha istuda ja nutikas olla. Istusin maha ja mõtlesin mis kõige hullem versioon on? Noh kuna raha pole, oma aeda ka mitte, arvatavasti pole varsti süüa midagi. Nii kui mul pole süüa, siis mingi hetk võin ma ära surra. Aga see oleks jällegi omakorda suur töö terve ringlus uuesti läbi teha – sündimisest kuni vanuseni kus saab juba ise toimetada. Otsustasin, et nii kergelt alla ei anna. Hakkasin nuputama mis, kas veel on võimalik. Tuli palju mõtteid. Tegime koostöös inglimaja naisega mõned töötoad ja lisaks tegin ka veel mõned lisaõhtud ning mul tuli geniaalne idee teha inimestele neti teel inglikaartide lugemist. Ja nii juhtuski, et poole filmist rahastasid eesti inimesed läbi interneti. See oli täiesti uskumatu! Tundsin nii palju tänu! Ja tänud ka südamele ja vaimule, kes alla ei andnud!
Edasistes elu keerdkäikudest, kuristikest ja tippudest on läbiv joon olnud üks. Kui keegi on mulle ütelnud: ei saa ei saa seda või see on võimatu, siis olen mina lihtsalt minema hakanud ja ütelnud: vaata mind! Ja asja teoks teinud. Isegi kui mu taskus on olnud 0 krooni või eurot. Mida vähem raha, seda loomingulisem ma olin. Sain aru, et see oli minu muster. Nüüd valin olla loominguline ka rohke rahaga, sest siis saan veelgi võimsamalt ja suuremalt panustada.
Töö kui selline, kust see üldse tuleb? Kes selle idee peale tuli? Ja kui me lihtsalt seda pimesi valime ja teeme, olemata ühenduses oma südame, keha, meele ja vaimuga, kui produktiivselt ja kui täielikult saame siis inimestele tegelikult panustada?
Minu sõnum läbi aastate on olnud: tehke ja olge need kes olete, ning kõik muu tuleb teile kauba peale. Ehk Maslowi püramiid on nüüdsest keeratud pea peale. Ei ole vaja näha vaeva, vaid lihtsalt olla see kes oled ja lubada kõigel muul sinuni tulla. Elu võib olla kerge ja lillepidu.
Minu jaoks on kerge aru saada kuidas süda räägib. See on selline sisemine tung. Kohati nagu pissihäda. Selline, mis lihtsalt ajab jalad tagumiku alt välja. Ja siis hakkad nagu inertsis liikuma. Ja kõik toimib ja maagia loob ennast. Selle tõestuseks tegin kolm korda eksperimenti – 3 korda Hawaiil 3 kuu kaupa erinevatel aegadel. Uskumatu, aga tõsi. Toimis. See südame asi ja tundmatuse suudlemine.
Mõelge planeedi peale kui kõik inimesed teeksid ja looksid ainult seda mis neile meeldib? Kas selline asi oleks üldse võimalik? Ja kui oleks, siis kas elu kvaliteet ja planeedil olemise kvaliteet tõuseks? Kui me elaksime ilma hirmuta? Kui me oleksime tasakaalus ja harmoonias mis siis saaks?
Kui me elaks kogu aeg kontaktis oma südamega ja käituks vastavalt?
Räägi mulle kas ja kui palju oled elanud südamega kontaktis?
Kas miks on raske südant järgida?
Kui sa siiski oled suutnud südant järgida, mis tulemusi, see on sulle toonud?
Aitäh, et sa loed ja jagad minu kirjutisi ning jagad ka oma kogemusi. Olen sulle väga tänulik. Koos saame olla muutused, mida soovime maailmas näha!
