Kuna majas kus praegu elan, pererahvas võttis oma teise maja valvamisele triikraua kaasa, kuid tulevad varsti tagasi, siis pole mul mõtet osta uut triikrauda. Kuna elan praegu kogukonnas, siis laenasin oma naabrinaistelt paar päeva tagasi triikrauda. Nad oleks muudki laenanud, mida mul vaja oleks olnud. Kuna aga üks naabrinaistest käib tööl, siis vajab ta triikrauda igapäevaselt ja see tuli kiiresti tagastada. Seega tuli mul minna järgmise naabri juurde uut triikauda laenama. Ja nii võib terve kogukonna üle küsida. Ma olen õppinud Mehhikos olles uuesti küsima, isegi kui vahest suu pihta lüüakse on see parem kui mitte küsimine.
Lupega istusime tema palapas (maja kõige ülemise korruse katusealune, mis on ehitatud mehhiklaste stiilis, palmilehtedest) ja rääkisime sellest kuidas ajad on muutunud ja paljudes kohtades inimesed ei tunne oma naabreid, mis veel rääkida asjade laenamisest oma naabritelt. Lupe on mehhiklanna ja ütles, et see on huvitav et osaliselt kasvas tema üles keskkonnas kus naabri käest võis vabalt abi küsida, kuid ajaga see kadus. Kui ta oma praeguse mehega kohtus, siis nad mõlemad töötasid ja stressasid päris kõvasti. Ta ütles, et selles stressis ei tule vahest pähegi, et võibolla naabrinaine saab aidata.
Ühel päeval oli tal vaja ühte tomatit. Ning ta mõtles, et ei tea kas Crystalil on, et peaks minema küsima. Mees on tal Kanadast ja mees laitis selle mõtte maha. Minul poleks mingit probleemi olnud talle imeline tomat anda, aga küsimiseni ta ei jõudnudki.
Ja siis mõtlesimegi kui palju inimesi võibolla istub kodus ja mõtleb, et oleks vaja seda või teist, aga ei julge küsida. Sest kultuur ütleb nii või ühiskonna reeglid dikteerivad nii või eneseuhkus ei luba. Ja kui palju jääb siis tegelikult kogemata või vastu võtmata? Paljudel võib ka tulla mõtlemine, et kui ma küsin teise käest abi, siis ma näitan, et ma ei plaani oma elu korralikult või ei saa ise hakkama.
Seepärast meeldib mulle olla mõnusalt koos purjetajatega, sest nemad teavad, et kui abi on vaja, pole vahet kellelt küsida, sest eal ei või teada millal jälle endal ka abi on vaja, ning millal see hetk tuleb. Universumis on hästi seatud, sest kõik heateod on arvel ja saavad heas mõttes tagasi makstud, mõnikord isegi intressiga ja tulevad üllatusena sealt kust seda ei oota.
Lahkus, mis tuleb südamest on üks kvaliteet mis mind siin olles hämmastab. Võtke näiteks mu uuele filmile panustav Hugo, kes on praeguseks filminud materjali kokku ca 10 tundi, nüüd oleme redigeerinud koos ca 10 tundi ning teeb seda praegu vabatahtlikuna tema enda vabal valikul, kuna soovib panustada sellesse projekti (on ka enne Patiga koostööd teinud) ning täna rääkisime ka võimalusest teha suurem sündmus, et raha koguda filmi jaoks, kus ta panustaks oma tantsijate ja show kostüümide ja kõigega mis tema oskab ja kõikide oma kontaktidega! Kui sellised asjad juhtuvad, siis tunnen sageli, et kas ma jään neile võlgu või kas peaksin mõtlema ja nuputama kuidas seda head kõike tasustada. Kui on selged kokkulepped kohe algusest, siis voolab kõik ja pole vaja mingeid saagimisi. Lahkus tasakaalustabki kõike. Aga oluline on kõik kohe algusest selgelt paika panna, et ei tekiks valesti mõistmisi.
Samuti panin tähele, et kui palju ma siis iseennast nagu tutistan või karistan kui nii palju küllust mu ellu voolab. See tundub nii uskumatu, ning küsin sageli, kas ma väärin seda kõike ning mõtlen, et ma peaksin andma seda ja tegema seda, et see tasakaalustada. Aga mis siis kui universum maksab mulle tagasi nende miljonite tundide eest, mis olen panustanud inimestesse ja erinevate projektidega nende teadlikuma elu loomisele selles ja eelnevates eludes? Mis siis kui universum maksab mulle praegu intresse sellisel kujul ning ma ei peagi tundma ennast külluse vastuvõtmisel halvasti? Mis siis kui ma ei ole mitte kellelegi võlgu ning võin vastu võtta kergusega lahkust? Mis siis? Kas siis sildistatakse see ärakasutamiseks?
Eile kohtasin Sayulitas ühte naist Portugalist, kes soovis panustada filmiprojektile, ütles et kohe anna mulle teada kui sul abi on vaja – et tal on tütar, kes mängib kitarri, kes võib tulla ka esinema sinna filmi raha kogumise õhtule. Ja ma tundsin teda vaid 15 minutit!!!! Wow!
See ‘aloha või hola’ kultuur, mis siin valitseb on tõeliselt imeline. Aga seda on ka omas koguses, siis tuleb teine ekstreemsus nagu mehhiklaste liiklus, kus lahkusest sageli midagi ei teata, ehk siis kehtib ‘tugevam jääb ellu põhimõte.’
Täna sõitsin rattaga redigeerima ja vahemaa võibolla oli 3 kilomeetrit ühes suunas, aga selle vahemaa ajal peab olema iga hetk kõigeks valmis – välja hüppavale koerale, nurga tagant tulevale motikale või kihutavale autole või natuke segaduses olevale jalakäijale või iguaanale. Aga jalgrattasõidu sain ka jällegi tehtud laenatud rattaga, mida perenaine lahkelt jagab. Nii, et lahkust jagub küllaga.
Mehhikos elamine on kaoses elamine. Süsteemitu süsteem on siin juba olemas. Ning kuna neil paremat võtta pole, siis keegi ei virise. Sellest, mis aga on, tehakse parim. Olgu selleks siis tomat, küüslauk või laenatud ratas. Kõik on ringluses! Kuigi on ka neid, kes näevad igas valges inimeses siin vaid dollarinumbreid, on ka palju neid, kes näevad igat inimest kui võimalust olla lahke, anda ja jagada, sest see kõik paljuneb!
Millal olid sina viimati lahke ja jagasid midagi oma südamest, mitte saamisest lähtuvalt?
Kas kui tihti jagad sa oma ‘alohat’ ja universaalset lahkust teistega? Kuidas on see sulle ‘kätte maksnud’?
Ja kuidas on sinul lood külluse vastuvõtmisega? Kas tunned end alati selles suhtes hästi?
Triikraua foto www.panasonic.com
