Sellel reedel sain kutse minna kohalike uute sõpradega mehhiklaste higitelki proovima. Sõitsime Sayulitasse, mis on kohalike surfarite paradiis, ning pidime veel kellegi kuskilt mäe otsast ära tooma. Vaated, mis sealt majadest avanevad on tõesti nagu filmidest. Metsikud rohelised mäed ja megalahedad ookeanivaated palmidega.
Tee peal rääkis Hugo mulle ühest mehest, keda kutsutakse kohalikuks Tarzaniks, kes on tavasüsteemist välja astunud. Elab korilusest ja küttimisest (kalastab) ning teab kõiki ümbritsevaid kohti ning inimesi. Autot tal pole, sest kui abi on vaja, siis teda sõidutatakse. Raha saab ta korallehetest, mida sukeldudes korjab ning seejärel kokku paneb ja elab omatehtud hütis ja kuna aasta läbi on soe, elab nagu paradiisis ja ei virise. Kõike on külluses. Ehk siis tagasi ürgaega! Seal koosviibimisel õnnestus mul seda meest ka eemalt näha. Tõesti ta nägi välja nagu Tarzan. Temast õhkus imelist rahu ja südamlikkust ning hoolivust. Ta elab hirmuvabalt.
Õhtu eesmärgiks oli minna Sayulitasse, kus üks noor naine nimega Linda (mehhiklane) korraldab korrapäraselt higitelke ja kes ka samal õhtul oli ette valmistamas higitelki. Kuna ma olen Eestis sellel käinud, siis mõtlesin, et oleks päris huvitav minna ja kogeda midagi teistsugust. Hugo oli kaasa võtnud ka oma sõbra ning tema on ka väga lahe ja aktiivne noor mees, kes korraldab suuri etendusi ja on kaasanud kohalikke suurde showsse, millega on tegeletud juba 1,5aastat ja ka inimesi, kes seda endale muidu lubada ei saa.
Seiklesime päris kõvasti Sayulitas ringi, enne kui sihtkohta jõudsime. Sayulita on Mehhiko surfiparadiis. Koht, kus on väga palju erinevaid inimgruppe, erinevate suunitlustega. On surfareid, kes hoolivad vaid lainetest ja ookeanist. On hipisid, kes otsivad kust järgmisena mingi mõnuaine kätte saada. On joogisid, kes teevad igapäevaselt joogat ja elavad tervislikult. On kohalikke mehhiklasi. On turiste ja ennast otsivaid inimesi.
Jõudsime kohta, mis oli nagu selline suur plats kohe jõe ääres ning seal oli suur lõke, lõkke ääres oli väike telk. Rahvast kogunes juba siit ja sealt ja lõpuks oli meid üle 20-e inimese. Oli inimesi Kanadast, Prantsusmaalt, Portugalist, Brasiiliast, USAst, Saksamaalt ja mina ainsana Eestist, ning mõned kohalikud mehhiklased ka.
Enne sisenemist ‘tossutas’ Linda meid üle ja seejärel saime koguda oma pihkudesse tubakat ja visata seda taotlusega tulle. Seejärel mainis Linda suurimaid projekte millega inimesed tegelevad ja tegelikult õnnistas sisse ka meie filmi kõigi nende inimeste ees! Wow!
Seejärel liikusid naised telki, kellaosuti suunda järgides ja kogunesime pea kolme ritta üksteise taha. Kuna olin Eestis kogenud päris karmi kuumusega higitelke, olin valmis kuumimaks.
Iga natukese aja tagant pandi telgi keskele kuumasid kive juurde. Kogu tekst käis kõik hispaania keeles, mina ja üks teine naine olid ainukesed, kes rääkisid ringis kui ennast tutvustasime inglise keeles. Veelgi lisa innustamaks mind hispaania keel ka suhu saada. Keeleliselt saan juba päris palju aru, kuna sõnavara on juba päris suur. Lausete kooslsusest veel päris välja ei loe. Vaatan kõiki videosid hispaaniakeelsete subtiitritega. Norra keele peamise põhja saingi niimoodi alla. Ühes poes kohtasime ka ühte noormeest, kes nii inglise keele ära õppis. Ta rääkis nii head inglise keelt, et see oli uskumatu, kuna ta ei kõlanud üldse nagu mehhiklane.
Sees olles käis asi voolavalt. Linda soovitas rääkida omas keeles kui midagi ütelda on, et siis pidavat esivanemad kuulma. Ma usun muidugi, et esivanemad räägivad kõiki keeli kui nad on vaimumaailmas. Inimesed rääkisid mis on nende missioon ja kust nad pärit on. Lauldi erinevaid laule, mängiti shamaanitrumme ja pühendati kõikidele elementidele ja ilmakaartele oma tänu. Vahepeal oli tõesti väga palav, ning olin hästi maadligi. Mitmed korrad tehti kõrvalt telgi uksed lahti ja jagati väga head kohalikest taimedest teed ja vett.
Palusin puhastust kogu kehale, pea valutas kergelt. Mul on olnud väga intensiivsed kuud. Kohati olen kaotanud usu sügava paarisuhte(või suhete) võimalikkusesse, aga panen kogu rõhu nüüdsest inimestevahelisele lahkusele ja teadlikkusele ning ei hoia mingitest piltidest oma peas enam kinni. Ma ei otsi enam kedagi ega midagi, lihtsalt kulgen oma missiooni rada pidi. Kohati on see kurb ja mulle tundus seal telgis nagu ma oleksingi teinud sellele osale oma elus matused. Matused ka kõikidele suhetele, mis enam ei toimi minu jaoks ning lasen nad kergelt lahti. Soovin kõigile head teed.
Vahepeal laulsid mehed ja siis jälle naised, ning laulsin ka kaasa teadmata mida laulsin. Kuskil on isegi tehtud uurimus keele mõju kohta. Oli selline teaduslik uurimus, et kui inimesega räägitakse mingis keeles, kas ta saab selle kuidagi läbi teiste tundlate kätte. Ja tulemused näitasid, et jah saab küll. Kohati isegi näitasid testi tulemused, et saab isegi paremini kogu info kätte, kuna mõistus ja meel ei sega vahele (kuna ei saa aru). Aga mäletan seda hetke kui ma võtsin kätte ja norra keele paari nädalaga ära õppisin, sest mulle hakkas väsitavaks muutuma see, et ma pidin kogu aeg rahva hulgas end nähtamatuna tundma. Alustasin ajalehtede tõlkimisega, sest lasteraamatud olid minu jaoks juba igavalt lihtsad. Siin tuleb ka algust teha.
Peale mitut tundi higistamist ja protsessimist, hakkas mul silme ees virvendama ja silmadest hakkas tulema mingit kollast vedelikku. Lisaks muutus nägemine häguseks.
Kõige lõpus võtsime kätest kinni ja hakkasime liikuma jõe poole. Ma mõtlesin, et ikka täiesti hullud. Mehhiko jõed vihmaperioodil on üsna mustad, kuna võtavad endaga kogu ümbritseva rämpsu kaasa, lisaks võib ette tulla krokodille. Ses mõttes mõtlesin kas see ikka on tark tegu. Hugo ja teised olid kõik ringis ja nii haarati mind ka pihku ja astusin ka jõkke. Kottpimedas. Süda tuksles nagu õudusfilmis. Kõik tundusid seda asja nii lõdvalt võtma. Kuna ma just paar nädalat tagasi olin kuulnud nii madude jutte (suure vihmaga ronivad nad oma urgastest igale poole mujale, kuna ei taha ära uppuda) kui ka krokodillide oma, siis olin üle pika aja väga ärkvel ja teadlik.
Õnneks või kahjuks ühtegi krokodilli või madu meil kohata ei õnnestunud. Jõgi pakkus jahutust. Laual ootasid puuviljad ja imeline tee ja vesi. Inimesed jagasid vaikselt oma kogemusi ja osad vahetasid ka kontakte.
Tundus, nagu inimesed, kes seal koos olid, olid nagu perekond ning neil polnud vahet kas kes sa olid ja kus su juured on. Kõik tundsid üksolemist. Asjad olid meil puu all, keegi polnud neid puutunud. Kõik oli ilusti alles ja paigas.
Enne sisseminekut sattusin rääkima ühe Portugali naisega. Tema lihtsalt võttis kätte ja tuli 6ks kuuks ära Mehhikosse, et tal sai siiber stressist. Võttis tütred ka kaasa. Ta oli hästi abivalmis ja seletas palju sõnumeid mulle. Pärast kui lõpp oli ära olnud, siis ta tuli tagasi mu juurde võttis mu andmed ja ütles, et soovib kindlasti mu filmi rahastamise projektile kaasa aidata. Arvas, et kuna ta tütar mängib kitarri, siis ta võiks ka tulla esinema sinna. See oli uskumatu! Sellel tasandil vastu võtta abi ja lahkust, isegi mind tundmata.
Istusime tagasi autosse, tundsin end nagu 20 kg kergemana.
Hugo seletas veel mulle mõningaid seikasid kuidas üks sakslanna oli tulnud LInda juurde ja kuidas ta oli tahtnud teha kohalike indiaanlastega filmi. Viis neile kaks kasti õlut ja uued jalanõud ning arvas, et see peaks olema piisav nad rääkima panna. Mul oli kurb seda kuulda.
See meenutas mulle lugusid antropoloogiast, kus me saime teada inglastest ja ameeriklastest, kes lihtsalt läksid ja oma kultuuriga teistesse kultuuridesse sisse sõitsid ning ilma ettevaatlikkuse ja alandlikkuseta lihtsalt kohtadest ja inimestest ‘üle sõitsid.’ Seepärast olen iseenda filmiprojektiga väga ettevaatlik, et seda tunnet isegi kellelgi mõttessegi ei tuleks, sest ma kannan endas teistsugust eetilist väärtust. Tahan olla kohal, kes on nagu kärbes seinal, aga samas kui vahest on midagi ütelda, ütleb ka sõna sekka.
Selline oli siis minu kultuuriline reede. Disko asemel higitelk ja tervete suplusikate kaupa Mehhiko kultuuri. Olin täiesti rahuldatud!
—-
Kuidas sina oma reedeid sisustad ja mis mõtteid tekitas antud artikkel?
Kas minu postitused sinu postkastis igal hommikul meeldivad sulle, annavad sulle inspiratsiooni ja innustavad elama oma unistuste elu? Kui jah, siis palun jaga seda blogiaadressi ja kutsu neidki koos minuga seiklema. Esilehele võivad nad ka jätta oma meiliaadressid.
