Õnnelik abielu – kas reaalsus või utoopia või kui suurim saavutus?

Tänane postitus tuleb minu praeguse abielu kolmanda aastapäeva mõtisklustest ja väikesest visuaalsest seiklusest pilguheiduga neile kolmele viimasele aastale.

Tegelikult algas kõik sellest et aastal 2012 läksin Pärnus Port Arturis jõuluvana juurde. Küsisin ausalt – et kas meest on võimalik tellida? Ta täiesti tõsiselt ütles – jah on küll. Ma läksin siis kohvikusse nimekirja kirjutama – et ta ikka täpselt teaks millist meest ma soovin. Võttis kaks tundi aega et nimekiri selgeks saada…

Ma olin ju sellega näinud nii suurt vaeva! Aastate jooksul kirjutasin sinna üht koma teist. Nagu näiteks – et kas ma saaksin endale vaimset meest… Sain mehe kes oli megavaimne aga ei teadnud numbritest, elu elamisest või praktilisest elust suurt midagi. Siis küsisin finantsiliselt tarka meest. Aga sel mehel polnud vaimsusega mingit pistmist ja kogu minu ingliteema oli talle uhuu ja kui võiks mõtelda et ei ole ju hullu – siis on ikka küll – eriti kui sellega veel leiba teenida… Siis küsisin meest kes oskaks minuga koos lennata… Universum saatis helikopteri piloodi… kuigi mina mõtlesin meest kes oskaks minuga koos “vaimselt lennata” – aga kuna ma ei täpsustanud, siis saingi piloodi – kes oskas ju lennata kuigi vaid helikopteriga… Siis küsisin tarka meest. Sain ülitarga mehe, kes aga kõigeks muule oskas ka inimestest tangina üle sõita ja kelle südames polnud grammigi lahkust, armastust ja hoolimist…

Seega sinna jõuluvana “mehe tellimise nimekirja” panin kõikide polaarsuste äärmused nüüd kirja – kuna olin nad kõik ükshaaval läbi kogenud ja proovinud (ausalt mu elust saaks väga hea seriaali!). Olin valmis edasi liikuma poolfabrikaadist täiskomplekti juurde. Sellisesse suhtesse kus on nii vaimne-, teadlikkuse-, mentaalne-, intellektuaalne- kui ka füüsiline- ja emotsionaalne side ja seostatus. Ma teadsin et see on olemas, aga mul hakkas usk kaduma…

Jõudsin jõuluvana juurde tagasi – aga ta oli juba ära läinud. Läks veel 2 aastat aega kuniks ta mu kingituse mulle sõna otseses mõttes ukse taha tõi – Mehhiko kalurikülas. Eks tal oli paras katsumus minuga sammu pidada. Tol aastal ma kolisin 20 korda ja vahetasin aadresse vahest kiiremini kui riideid… Kuna eeldan et Mehhikos oli ka mehhiklasest jõuluvana, siis arvan et tal oli ka Mehhiko ajaarvestus ja seetõttu läkski kaks aastat aega…

Mehhikosse kutsus mind esmaselt Katrin Haiba – kelle purjekal ma elasin koguni 1,5 kuud seejärel sealt edasi seigeldes ühe imelise Mehhiko pere juurde (loe mu siinsetest vanadest blogipositustest nende seikluste kohta rohkem 2013 – 2017).

Aga kuu enne seda kui Michaeliga kohtusin, andsin totaalselt oma kuninga otsimise missiooniga alla. Ma ei uskunund enam et sellist meest siin maailmas eksisteerib. Ma jätsin jahtimise maha. Olin seda teinud 14 intensiivset aastat ja reisinud 30-le maale. Ma olin valmis olema iseendaga kuni elu lõpuni, kasvõi vanatüdrukuna ja abielus oma tööga, kuna teadsin et see rahuldab mind igal võimalikul moel. Ja leppisin sellega et ma andsin alla. Ma leppisin sellega et ma ebaõnnestusin armastuse otsingutel. Tundsin ennast tõeliselt läbikukkununa… ;(

Aga siis kuu aega hiljem ilmus Michael oma valgel purjekal… Nagu muinasjutus – ainult hobuse asemel oli purjekas… Esmapilgul ei tundunud ta üldse seda tüüpi mees, keda mina isegi vaataksin… Aga ta oli minu jaoks väga eksootiline (see oli ka uus kriteerium mille oma nimekirja panin) ja ta oli nii “nämmi” energiaga, et ma ei saanud teda peale seda kui temaga kohtusin ei oma peast, meelest ega olemisest enam välja kirjutada. Ta oli lihtsalt sisse kolinud – ilma luba küsimata!!! Isegi kui ma lubasin et ma enam kunagi ülepeakaela ei armu – olin vaid 2 nädalat peale temaga kokkussamist täiesti kõrvuni armunud…

Meil kulus veel aasta aega et selgitada mis meist saab ja kas ja kuidas edasi. Tõsiselt kui praeguste kogemuste põhjal teha meie suhtest kas film või raamat siis film tuleks ma arvan seriaal ja raamatud samamoodi – lihtsalt ühte ei mahuks kõik ära. Nii multidimensionaalne on see kõik olnud. Me oleme koos kogenud läbi mitmete elude kogemusi mida mõned inimesed kogevadki viie või kümne elu jooksul – me oleme selle juba ära kogenud vaid 5,5 aasta jooksul!

Ühe Havai seikluskoolituse ajal vajas üks naisterahvas kes osales ekstra aega, toetust ja tähelepanu ja Michael toetas teda. Peale neid protsesse tuli ta minu juurde ja ütles: “Crystal – Michael ongi PÄRIS KUNINGAS! Ma arvasin et sa lihtsalt räägid sellest või mõtlesid selle välja – aga ta ongi PÄRIS!” Ja see oli nii armas ja soojendav kogemus!

Praegu tunnen et tema leidmine ja temaga kooselu ja loomine olnud üks suurimaid saavutusi mu elus mis jätab isegi sotsiaalantroploogia bakalaureuse kraadi või visuaalse kultuuri magistrikraadi koos kahe dokumentaalfilmi loomisega kahvatult kõrvale…

Ma jagan seda selleks et istutada iga lugeja silmadesse ja südamesse – eriti need naised kes on eestlastena iseseisvad, targad, haritud ja teadlikud ning väga ilusad nii seest kui väljast – aga pole veel leidnud oma kuningat – istutada teisse lootus ja teadmine – et see sinu kuningas on olemas.

Seega meie kõigi ülesandeks on juba varakult toetada oma laste mõttemaailma – nii et nad saaksid aru – et me ise loome oma reaalsust ja meil on suur vastutus ja roll kuidas see välja kukub;) Mida varem sellega alustada, seda parem ja seda parema maailma loome!

Aitäh et lugesid. Ja kui sa soovid abi oma sisemaailma korrastamisel, kuninga või kuninganna leidmisel või oma suhete paremaks muutmisel, võta minuga ühendust! Mul on palju erinevaid võimalusi kuidas sind sel teel toetada ja suunata. See on minu üks suurimaid südame kirgesid.

Armastuse ja alohaga,

Crystal Ra <3

Vaata siit visuaalset seiklust meiega koos – pilguheiduga meie koosolemise seiklustesse: