Intervjuu Valev Laubega – Julgus on pilet sinu unistusteni!

Mul on suur rõõm tutvustada kõikidele oma fännidele andekat Eesti päritolu brändijuhti ja disainerit New Yorkist – Valev Laubet. Me pole küll füüsiliselt veel ühes ja samas kohas kohtunud, kuid oleme suhelnud ja teineteise tegemistel silma peal hoidnud sotsiaalmeedia vahendusel. Meid tutvustasid omavahel väga võimsad ja andekad naised New Yorkist, kelle hulka kuuluvad Eesti tantsija Diina Tamm, kunstnik Jaanika Peerna ja Eesti Kultuuripäevade korraldaja New Yorkis Kadri Napritson-Acuna.

Mind võlus koheselt Valevi julgus mõelda ja luua suurelt ning valida väljakutseid, mille eest paljud ära jookseks. Ja kuigi ma olin endale lubanud, et ma ei tee enam sarnaseid intervjuusid, inspireeris Valev mind tegema erandit. Seega, siin see on!

Valev Laube on Eestist pärit brändijuht, kunstnik ja disainer, kes praegu elab ja töötab New Yorkis. Ta on entusiastlik ja loominguline hing, kelle digitaalsed kujundused ja sotsiaalmeedia projektid on olnud nurgakiviks paljudel New Yorkis toimunud festivalidel ja sündmustel ning mitmete ettevõtete kaubamärgi loomisel.

Loe lähemalt, kes on Valev Laube, mida ta teeb ning kuidas ta omal moel muudab maailma veelgi paremaks.

Valev sündis kolmelapselisse perre Varstus Võrumaal. Ta on elanud Eestis, Itaalias ja USA-s ning praegu töötab ta graafilise disainerina, sotsiaalmeedia koordinaatorina ja brändijuhina paljude erinevate firmade ja eraklientide heaks.

Tema viimaste tööde hulka kuulub näiteks Marquee Brand Builders, kus ta nõustas rahvusvaheliselt tuntud ja tunnustatud bränditoodete veebi- ja disainiprojekti. Varasemalt on ta töötanud mitmetes disaini- ja reklaamibüroodes ning olnud kaastegev paljudes edukates projektides, näiteks Kalevala Musical, Grapple Media, Orchard Breeze Companies, ReThink Pharmaceuticals jt. Töötades New Yorkis asuvas reklaami ja produktsioonibüroos Sacatelle, aitas Valev luua reklaamtooteid paljudele tuntud ettevõtetele, näiteks Kenneth Cole, Steve Madden, Coffee Bean & Tea Leaf jt. Vancouveris asuv ajakiri Metanoia on aga nimetanud Valevit üheks tõusvaks täheks reklaami- ja turundusmaailmas, kelle tegemistel tasub kindlasti New Yorkis silm peal hoida.

Sa oled saavutanud palju ning elanud väga põnevat elu. Kes ja mis tegi sinust selle, kes sa täna oled?

Väga keeruline on välja tuua ühte kindlat isikut või kohta, kes või mis on aidanud mind saada inimeseks, kes ma täna olen. Väga suurt rolli on kindlasti mänginud minu pere, eriti mu ema, kes on oma imelisel moel mind juhendanud ja suunanud ning julgustanud alati suurelt mõtlema. Vaatamata kitsastele oludele õpetas ta mulle, kuidas olla iseseisev, mõelda suurelt ning olla uudishimulik.

Kui olin 15-aastane, oli ema see, kes toetas minu otsust kolida Eesti suuruselt teise linna Tartusse ning ta seadis alati minu seikluslikud huvid ja soovid enda mugavusest ettepoole.

Ma julgen väita, et perekonna kindel tugi on julgustanud mind tutvuma uute maailmadega ning aidanud mul saada iseseisvaks varem, kui paljud teised noored. Vaadates tagasi tunnen, et iga riik ja iga linn, kus ma elanud olen, on näidanud mulle elu erinevatest vaatenurkadest ning kõik see on olnud võimalik tänu ema toele ja ka tänu tema julgusele lubada mul maailma omal käel avastada.

Millest on sinu unistused inspireeritud?

Mis puutub minu töö- ja eraellu, siis ma ütleks, et minu unistused on inspireeritud kultuuridevahelistest ühendustest ning inimlikest emotsioonidest. Minu jaoks on väga põnev vaadata kuidas riik, kus elatakse, ümbritsev ühiskond ja kultuur mõjutavad inimest ning kuidas on võimalik luua sarnast kultuuri erinevates ühiskondades.

Turundus ja bränding on otseselt seotud toodete, teenuste ja ideede müügiga inimestele, kes pole nende ideedega tuttavad. Väga põnev on jälgida, kui sarnaselt inimesed mõtlevad ja tegutsevad. Tihti kasutavad inimesed erinevaid kontseptsioone või väljendusvorme, et väljendada sarnast hirmu, soovi või unistust.

Minu lähedaste tihe side muusikaga ja eriti just Eesti pärimusmuusikaga on aidanud mul näha ja märgata kultuuride eripärasid ja traditsioone ka teistes riikides. Ühiselt loodud pärimusmuusika, kunsti või kirjanduse evolutsiooniline areng on oluline väga mitmel moel ulatudes palju kaugemale kui lihtsalt kunst.

Itaalias õppides keskendusin ma peamiselt filosoofiale ja majandusteadusele. Hoolimata nende näiliselt suurest kaugusest kunsti ja kultuuriteadustest, on ka filosoofia ja majandus-teadusest sõltuvuses ning tuleneb inimeste käitumise eripäradest.

Minu professionaalne keskendumine disanile ja brändingule on pannud mind märkama, kuidas minu päritolu lihtsustab minu arusaamist kaubamärgist (brändist) ja visuaalsest identiteedist. Tänapäeval on brändid ja kaubamärgid tugevasti juurdunud meie ühiskondlik-poliitilises ühiskonnas. Nagu ka pärimusmuusika puhul, anname me oma lastele edasi teadmisi brändist ja rollist, mida erinevad visuaalsed identideedid mängivad meie igapäevaelus.

Kapitalistlikkus maailmas on kaubanduslik identiteet saamas osaks meie kultuuripärandist, mida me ise loome. Meie enda oskust tõlgendada ja seostada erinevaid visuaalseid identiteete mõjutab haridus ja arusaam, mis meile endile on kunagi edasi antud, samuti kultuuriline kontekst, milles oleme kasvanud.

Niisiis, kui ma loon visuaalset projekti kunstnikule, finantsettevõttele või mõne festivali jaoks, meeldib mulle tundma õppida sihtgruppi, kellele nende toode või teenus on suunatud ning kuidas on see kogukond moodustunud. Brändid ja kaubamärgid ei esinda mitte ainult ühte kindlat ettevõtet, vaid need arenevad ja kasvavad ajas koos nende austajatega. Iga bränd või visuaalne väljendus peaks olema võimeline toetama ja inspireerima ümbritseva kogukonna arengut.

Milline on hetkel sinu kõige suurem unistus?

Hetkel ootan ma väga New Yorki naasmist mais 2018 ning võimalusi oma oskusi kasutada läbi erinevate projektide, mis loovad uut energiat. Viimase kaheksa aasta jooksul on mul olnud võimalus elada kolmes erinevas riigis ja viies erinevas linnas. Kuigi see on olnud kõik väga põnev teekond, ootan ma siiski väga New Yorki naasmist ning uute pikaajaliste suhete loomist inimeste ja projektidega, kes või mis mu teele satuvad.

Pikemas perspektiivis unistan ma oma firma loomisest eesmärgiga aidata eriliste ning põnevate ideede ja oskustega inimesi; luua neile võimalusi läbi disaini, turunduse ja avalike suhete. Mind alati kurvastab, kui ma kohtan andekaid inimesi, kes on täis kirge, kuid kelle hääl või lood jäetakse kõrvale üksiku tajutud iseloomu „vea” tõttu.

Kuidas on sinul õnnestunud luua elu iseenda tingimustel?

Üheks võtmeks on kindlasti olnud mittenõustumine üldiste stereotüüpsete reeglitega. Olenemata, kas need on tingitud isiku vanusest, soost, sootunnetusest või sotsiaalsest kontekstist. Ma arvan, et mida rohkem me kuulame silte, mida me justkui peaks kandma, seda vähem märkame me iseennast. Mulle ei meeldi defineerida ennast või oma õnne läbi nende mõistete.

Mäletan, kui olin keskkooli õpilane ning tegin graafilise disaini töid erinevatele firmadele erinevates Euroopa riikides. Ma ei saanud nendega rääkida ja oma muresid jagada, sest ühiskond minu ümber ei oleks minust aru saanud või poleks pidanud minu muresid arutelu vääriliseks.

Kui läksin USA-s kolledžisse, uuriti esimesel nädalal minult millised kursused olin ma endale valinud. Justkui minu valitud kursus määratleks seda, kes mina olen või millised on minu huvid.

Minu põhimõte on olnud mitte kasutada erinevaid silte, et määratleda mida ma teen. Pigem luua suhteid erinevate inimestega, kellel on kirg millegi vastu. Minu jaoks tuleb kirg alati esimesena, sest see on edu ja pideva isikliku arengu võti. Iga kohtumine kellegi uue inimesega on liiga väärtuslik, et lasta end sel hetkel segada erinevatest varasematest eelarvamustest.

Milline on sinu sõnum maailmale?

Ole alandlik, ela oma elu, ole maailmale avatud. Iga inimene on sündinud kuhugi kindlasse ühiskonda, mis on neid vorminud. Väga oluline on aga teadvustada, et see ei ole see, mis neid määratleb. Sünnimaa või kultuuriline kontekst on midagi, mis on meile antud, kuid me ei peaks seda iseenesest mõistetava või ülima tõena võtma.

Minu esimeseks sammuks teel õnnele oli keskenduda iseendale – saada aru, kes ma tegelikult olen, enne kui ma lasen ennast erinevate poliitiliste, sotsiaalsete või kultuuriliste aspektide poolt kuhugi kasti suruda.

Milline on olnud sinu elu kõige raskem moment ja kuidas sa sellest üle said?

Ma arvan, et kõige raskem oli siis, kui otsustasin ühest pisikesest nõukogudeajajärgsest külakesest minna veidi suuremasse linna õppima, ning sealt edasi tunnustatud rahvusvahelisse keskkooli välismaal, mis on mind tänaseks toonud New Yorki. Väga mugav on jääda elama sinna, kus sa oled sündinud. Kolimine ja reisimine on juba iseenesest väljakutse, kuid minu jaoks oli kõige keerulisem oma päritolu või enda loo varjamine, sest see ei olnud norm ja inimesed ei saanud aru, kuidas on võimalik peaaegu vaesusest jõuda maailmas kõrgtasemel digitaalmeedia ja turundusega seotud disaini lavalaudadele.

Ma arvan, et mõnda aega ma teadlikult varjasin oma päritolu, et mind võetaks tõsiselt ja lähtuvalt minu enda mõtetest ning teadmistest. Ma ei tahtnud, et minus nähakse „vaest poisikest, kes on jõudnud suurde linna”.

Paljud inimesed näevad teistsugust majanduslikku klassi kui oportunistlikku või heategevuslikku juhtumit. Ma ei tahtnud kuuluda kummagi hulka.

Ma tahtsin, et mind võetaks tõsiselt nagu ükskõik keda teist. Ja samas ka mitte liiga tõsiselt ainuüksi sellepärast, et neile tundub, et ma tahan muljet avaldada. Ma tahtsin kuuluda ja sellest lähtuvalt olla osa millestki nagu kõik ülejäänud minu ümber. Tahtsin õppida tundma seda ühiskonda, mis mind ümbritses. Tajusin ja kogesin kõike seda nii siis, kui kolisin Itaaliasse, kui ka siis, kui esimest korda New Yorki kolisin.

Oli kordi, kus ma ei rääkinud oma taustast või oma finantsseisust, sest ma ei tahtnud, et minus nähakse abi vajavat ida-eurooplast. Või ida-eurooplast, kes tuli suurde linna äri ajama. Olen elanud mitmes USA linnas ja minu kogemus ütleb, et mida väiksem linn, seda rohkem on inimestel eelarvamusi ida-eurooplaste suhtes. Ma ei tahtnud, et minus nähakse kedagi, kellel on vedanud lihtsalt sellepärast, et olen nüüd Ameerikas. Minu jaoks on see väga piiratud vaade.

Ma tahtsin lihtsalt jätkata oma teed. Ma pole siiani päris kindel, kas see toob mind ühel päeval Euroopasse tagasi või viib mind kuhugi Aasiasse või Ladina-Ameerikasse. Iga kord, kui julgesin astuda ühe sammu edasi, kasvasid minu enda ootused ja unistused suuremaks. Ma ei tahtnud, et see lõpeks. Samuti ei tahtnud ma näha ennast kui edulugu, ega ka kui kerjust.

Milline on olnud sinu elu kõige inspireerivaim moment?

See oli mõned aastad tagasi Budapestis. Töötasin sealses kodutute varjupaigas vaba-tahtlikuna.

Peale pikka tööpäeva läksime kohalikku baari ning ma kohtusin seal seltskonna noortega, kes olid seljakotid seljas rändamas läbi Euroopa. Nad olid pärit Poolast. Me rääkisime nendega terve õhtu ning ma püüdsin välja pigistada iga väiksemagi võluva detaili nende reisikogemuste kohta.

Mäletan, et nad rääkisid, kuidas nad alustasid oma teekonda peaaegu tühja rahakotiga kuid väga suure uudishimuga. Ma ostsin neile joogid, et kuulda rohkem nende seiklustest. Minu unistus oli olla sama julge kui nemad ning lihtsalt minna mõneks kuuks rändama. Ma siiani unistan sellest vahetevahel.

Kui teised unistasid Ibiza reisist ja sellest, kuidas nad naudivad oma magusaid kokteile mererannal, unistasin mina iseendale väljakutse esitamisest ja pöidlaküüdiga läbi Euroopa rändamisest. Mind võlus mõte võimalusest kohtuda nii paljude erinevate inimestega ning iseenda heaolu usaldamisest täiesti võõrastesse kätesse.

Poola noored rääkisid, et nad olid kord ööbinud Austrias ühes majas, mis kuulus Teise Maailmasõja põgenikule. See põgenik oli ennast üles töötanud ja asutanud oma ettevõtte, kuid mõne aastakümne järel läks ettevõte pankrotti. Nüüd elas ta väikeses korteris ning pakkus vabatahtlikuna peavarju ja majutust. Ta andis neile ühe väga väärtusliku õppetunni, mis mind väga puudutas.

Ta ei hoolinud vähimatki kodust kui majast või korterist. Tema jaoks oli kodu seal, kus sa saad olla sina ise.

Kui inimesed mattuvad mugavuse alla ja kaotavad selle käigus iseennast ära, loovad nad enda ümber emotsionaalse müüri. Kui inimene distantseerib end teistest ega ole lõpuks enam võimeline suhtlema võõrastega või ulatama neile oma abikätt, siis see on minu jaoks edu ja arengu lõpp.

Need poola noored olid justkui peegeldus minu enda kõrgemast minast. Neil lihtsalt jagus rohkem julgust, et minna ja tutvuda maailmaga vähestest finantsidest hoolimata, mõnikord paludes abi, mõnikord ulatades ise abikäe. Ma pole siiani küll veel üle saanud oma hirmust läbida hääletades pikki vahemaid, kuid vaid aasta peale Poola noortega kohtumist suutsin ma lennata Frankfurti, sõita bussiga lähedalasuvasse linna, makstes bussisõidu eest vaid 4 eurot, ning siis hääletada end oma sõbra majani Lõuna-Saksamaal. Mõnede jaoks võib see tunduda väikese sammuna, kuid minu jaoks oli see tohutu edasiminek.

Milline on sinu suhe rahaga?

Raha on üks imelik asi. Kuigi paljud minu varasemad hirmud on olnud seotud rahaga, olen ma siiski arvamusel, et see ei tee meid õnnelikuks. Liiga vähe raha võib meid teha ärevaks ning oma rajalt kõrvale tõugata, kuid rahaga ei loo suhteid ega hõlbusta heade ideede tekkimist. Minu jaoks ei ole idee väärt mitte miljonit dollarit, vaid miljoni inimese südant.

Mis on sinu jaoks finantsiline vabadus?

Finantsiline vabadus tähendab, et sa tead oma väärtust ning ka seda, kuidas sa saad aidata kaasa ning rikastada teiste inimeste elusid.

Kuidas sa ennast rahaliselt ära majandad?

See on veidi keeruline ning sõltub paljudest asjaoludest. Enamus mu sissetulekust tuleb digitaalse brandingu ja reklaami tööst. Mul on olnud õnne saada mitmeid stipendiume, mis on katnud minu varasemate õpingute kulud siin USAs ja Itaalias. Vabakutselisus on kogu aeg olnud suur osa minu finantsilisest iseseisvusest. Mõnikord on vabatahtliku tööst saanud alguse mõni äriprojekt, mõnikord aga on mul palutud mingit konkreetset tööd teha.

Praeguseks olen ma jälle liikumas akadeemilisest ja vabakutselise inimese maailmast võimaliku täiskohaga tööinimese maailma New Yorkis. Raske on öelda, mis on õige ja mis on vale. Kuid ma mitte kunagi ei alahinda suhete ja tutvuste tähtsust ning seda, kuidas vabatahtlikult tehtud projektid võivad viia sind täiskohaga tööni või kuidas need võivad tõsta sinu, kui valdkonna eksperdi, väärtust.

Kuidas sa tead Crystalit ning mida sa temas imetled?

Tutvusime Crystaliga läbi meie ühise tuttava New Yorkis elava tantsija ja koerograafi Diina Tamme. Crystali positiivne energia ja edasiviivale ning enda harimisele keskenduv online äri on mind kogu aeg inspireerinud. Ta on väga energiline, üks vähestest, kes on mind inspireerinud võtma riske ja elama oma tõde nii, nagu need poola seljakotirändurid.

Tuua oma ellu rohkem kontrolli ja seeläbi ka õnne on ühest küljest väga lihtne, kuid teisalt väga hirmutav tõde ning pahatihti ei julge me seda teha. Meid on kasvatatud mõtlema ja tegutsema teatud raamides, mis tihtipeale panevad meid muretsema oma finantside pärast, sotsiaalsetele normidele mittevastamise pärast või lihtsalt mitte sobitumise pärast. Mulle väga meeldib tema inspireeriv lugu, nooruslik ja positiivne välimus ja entusiasm. Jätka seda suurepärast tööd, mida sa teed, Crystal!

Milline oli sinu kõige suurem saavutus 2017 aastal?

Minu jaoks oli 2017 aasta ettevalmistuste aasta. Peamiselt valmistasin ma iseennast ette, et olla täiesti vaba ja iseseisev brändijuht aastal 2018. Ma keskendusin suhete loomisele ja arendamisele erinevate klientidega ning tegin ettevalmistusi paari suurema produktsiooni jaoks, mis jõuavad vaatajate ette käesoleval aastal.

2017 aastal olin ma teist aastat järjest New Yorgi Eesti Kultuuripäevade loovjuht. Koos kultuuripäevade korraldaja Kadri Napritson-Acuna´ga tõime peaaegu 200 inimeselise publiku ette sellised suurepärased esinejad Eestist nagu Ott Lepland, Tanja Mihhailova, WAF koor ja paljud teised.

Ma püüan ka elus hoida oma kirge muusika loomise, kunsti ja viiuli vastu ning seetõttu panin kokku multidistsiplinaarse kontserdi „Tonality of Culture” – Kultuuride Tonaalsus – mis keskendub vägagi praegu Eesti pärimusmuusikas aset leidvatele muutustele ning kuidas kaasaegsed muusikud kasutavad erinevaid pillimängu võtteid, et luua uudset folk-pop muusikat. Kontsert oli osa Eesti kultuurinädalast Washington, D.C rahvuslikus kunstimuuseumis.

Aasta lõpupoole õnnestus mul teha koostööd mitmete suurepäraste artistide ja ka firmadega. Tegelesime mitmete suurepäraste projektide arendamisega, mis jõuavad vaatajani 2018 aasta jooksul – näiteks Kalevala muusikal, Kristi Roosmaa lühifilm “Wildflower”, ExSpace’s Augmented Reality näitus “Rochester Subway”, ja suur Esto-Atlantis kontsert Lincoln Center´s.

Sul on ka omanimeline kunstikollektsioon. Kus me seda näha saaksime?

Jah, lisaks brändijuhtimise ja disainiga seotud töödele üllitan ma aeg-ajalt ka oma kunstiraamatuid ning kunstikollektsioone. Paljud minu töödest on näha minu kodulehel, fotoraamatuid saab osta ka Amazonist.

Kuigi digitaalseid kunstiteoseid, kunstnike raamatuid ja muusikat publitseeritakse vähem, püüan mina siiski vähemalt kord kuue kuu jooksul midagi välja anda. Sellised projektid inspireerivad mind ning annavad võimaluse korraks põgeneda kaubanduslikele brändidele keskenduvast ärimaailmast.

Kuidas inimesed sinuga ühendust saavad?

Kõige parem viis on külastada minu kodulehte www.valevlaube.com ja kontakteeruda minuga sealt kaudu.

Ja suur tänu minu blogi täiendamast, ma hindan seda väga!

Täiendavad märkused Crystal Ra-lt:

Intervjuu Valeviga tõi mind tagasi selle juurde, mida ma olen kogu aeg väga armastanud ja oma südames kandnud – tutvuda lähemalt põnevate inimestega, kuulda nende lugu ning saada teada, kuidas nad mõtlevad, tegutsevad ja milliseid valikuid teevad elamaks tähendusrikast, kirgast elu ning jätta jälg mitte ainult mõnele, kuid võib-olla isegi paljudele järeltulevatele põlvedele.

Sedalaadi suhtlemine seob üheks tervikuks kokku minu aastaid kestnud õpingud sotsiaal- ja visuaal antropoloogia vallas. Seetõttu oli ka Valeviga rääkimine väga südant soojendav ja rikastav kogemus ning mul on väga suur rõõm kõike seda kogu maailmaga jagada.

Tuleviku loovad inimesed, kes on globaalsed, avatud ja koostööaltid mitte ainult oma kodumaal, vaid üle kõikide kontinentide ja kultuuride.

Minu Eesti sõbrad ja kliendid – meil on üsna pea taas võimalus Valeviga kohtuda videointervjuu käigus, mille ma salvestan meie VIP klubi jaoks. Ja mul on tunne, et me võime koos Valeviga tulevikus luua veel midagi suuremat.

Loodan, et te kõik nautisite seda pisikest inspiratsioonihetke New Yorkist ja Hawaiilt. Ja soovin, et te kõik elaksite oma parimat versiooni iseendast!

Loe seda artiklit inglise keeles siit: 

• Tõlge inglise keelest Anu Martinson.

***

Crystal Ra Laksmi-Ditton on Eestis sündinud enesearengu innovaatiline ettevõtja, kes on elanud nii Taanis, Norras, Lõuna-Aafikas kui ka Mehhikos ja reisinud enam kui 30le maale. Hetkel resideerub ta Hawaii saarel USA-s koos oma abikaasa Michael Ditton-iga.

Tal on bakalaureuse kraad sotsiaalantropoloogias ja magistrikraad visuaalses antropoloogias ja ta on tootnud kaks dokumentaalfilmi. Praegusel hetkel töötab ta oma uue raamatuseeriaga ja mitmete online kursustega ja ühe võimaliku uue dokumentaalfilmiga ning ka blogidega, et inspireerida ja motiveerida inimesi elama oma suurimat potentsiaali kus iganes nad on ja kust iganes nad pärit on.

Crystal Ra ja ta abikaasa arendavad ka välja uusi võimalusi läbi oma uue brändi – ‘Infinite Activation-i’ kasutades parimal moel oma talente ja oskusi. 

Crystal Ra usub et me võime kõik saada selleks, kelleks me unistame saada, me peame selle vaid valima ja ka selle nimel töötama – iseigi kui see tundub ebareaalne selle tee alguses. Tema enda elu on kinnitus, et mõnikord muutuvad muinasjutud reaalsuseks!

Loe ka eelnevaid põnevaid intervjuusid – Diina Tamme, Kai Wallini, Joylene Nowell-Butleri, Janet Hudsoni, Sonny Davise ja Katrin Haiba ning Michael Dittoniga siin (inglise keeles):  ja eesti keeles siin: 

Jäta oma kommentaarid selle loo kohta siia blogipostituse alla. Imelist kulgemist!